Welkenraedt.
Hommikul ei tea me Welkenraedti olemasolust veel
midagi ja pärastlõunaks on sellest saanud kogu päeva sündmuste tulipunkt. Algas
kõik nii ilusti.
Taevas Berliini kohal on endiselt pilvitu. Päike on tulnud meie tänavapoolele ja paistab aknast sisse. Hommikusöögiletis on unustatud vannituppa riputatud säästlikkuse teade ja võileivad pakitud igaüks eraldi paberkotti. See samas annab võimaluse rongilõuna kaasa võtta.
Rong tuleb saksa täpsusega, aga kuna eelmine rong jäi käigust ära, on tegu asendusrongiga ja kõik peavad otsima kohti, kust aga saavad. Meie vallutatud kohtadega vagunis ei tööta konditsioneer, mistõttu aetakse inimesed sealt ära. Võitluses teise ringi kohtade pärast krabab Kalle kavala manöövriga lauatagused kohad. Pärast saan e-kirja asenduskohtade numbritega.
Akna tagant vilksatavad mööda põllud ja aasad, lehtpuude segasalgad, männikud, tuuleveskite rühmad ajuti kõrgumas taimede kohal, tumepunased tellismajad, soditud hooned raudteejaamades.
Kölnis on aega ringi vahtida ja jäätist otsida. Mida me ei leia. Küll aga jääb silma, et meie jätkurongi ei ole ajatabelis. Küsime infost. Jaa, see rong täna siit ei sõida, meil on tee-ehitus, sõidab Köln-Ehrenfeldist. Mees trükib välja paberi ja teeb ettepaneku liikuda kiirelt teele 9. Sealt läheb rong eelnimetatud Ehrenfeldi. Teele 9 saabub esmalt Koblenzi rong ja viib lahkudes tabloolt kaasa meie rongi andmed. Kõnealune rong saabub õnneks mõne hetke pärast vastasteele. Ehrenfeldis on juba kohvritega lootusrikkaid inimesi. Brüsseli rong lükkub muudkui edasi. Saabub lõpuks umbes 20-minutise hilinemisega. Tundub, et jõuame Eurostarile. Poolel teel Aachenisse antakse aga teada, et tehnilise vea tõttu rong Aachenist täna edasi ei sõida. Kõik teised kiired rongid europealinna on välja müüdud. On aga võimalus sõita Belgia kohalike rongidega Welkenraedti kaudu, kuhu saab Aachenist. Algab närviline surfamine, internet läheb umbe. Teeme siiski kindlaks, et too Welkenraedt on tõesti olemas, aga oma Londoni rongile me selle kaudu ei jõua. Vahetame pileti viimasele Eurostarile ja jääme mõnevõrra vaesemaks. Pole aga kindel, millal me sinna Aachenisse üldse jõuame, kui seisame alles põldude vahel infoga, et kui midagi selgub, antakse sellest teada. Sõit jätkub selg ees, aga kaart näitab Aachenit lähemale nihkuvat. Teeme koos ülejäänud jõuguga ettevalmistusi tormijooksuks Welkenraedti rongile. Rong läheb triiki täis nagu Kopli tramm, konduktor käib mureliku näoga perroonil edasi-tagasi, aga ei oska inimesi India kombe kohaselt jõuga sisse lükata. Me potsatasime Kalle juhtimisel kohe ukse kõrvale laua taha ja võime kogu madinat rahulikult pealt vaadata. Akna taha ilmuvad udused Belgia mäed ja metsad. Ilm on neil siin parem kui sakslastel. Kogu jõuk sõidab mõistagi piletita, aga kas ka konduktor peale mahtus, seda ei tea keegi.
Welkenraedti perroonil pole ilmselt kunagi olnud nii palju inimesi ja eelmisest kogemusest õppinuna on tung rongile Brüsseli rongile aktiivsem. Rong on aga pikk ja täitsa tühi. Võibolla jõudis keegi belglasi hoiatada.
Poolteist tundi hiljem oleme Brüssel Midis nagu viis kopikat. Lõbustame end tasulisse peldikusse ja sealt välja pääsemisega. Pärast Kalle etteastet tuleb mees voolikuga ja uhab kogu ruumi veega üle.
Pardalemineku kontroll on nagu lennukis. Seoses piletivahetusega oleme sattunud esimesse klassi, sest see oli ainus võimalus. Püüame süüa ja juua ära kõik, mis pakutakse. Belgia asendub Prantsusmaaga, riigiga, mida ma seni olen osavalt vältinud. Prantsusmaa aga paistab olevat nagu kõik need eelmised kohad, pealegi läheb siin kiirelt pimedaks. Mis mõni aeg hiljem küll osutub mingit sorti tunneliks. Tolles päris tunnelis on pime ja kalu üldse ei uju akna taga.
Võtame viimase tunni jälle uuesti. Me jääme iga uue ajavööndiga järjest rohkem ajast maha.
Londonis pakutakse esialgu tuba, milles elavad sipelgad. Seejärel sipelgateta keldrikorrust.
Taevas Berliini kohal on endiselt pilvitu. Päike on tulnud meie tänavapoolele ja paistab aknast sisse. Hommikusöögiletis on unustatud vannituppa riputatud säästlikkuse teade ja võileivad pakitud igaüks eraldi paberkotti. See samas annab võimaluse rongilõuna kaasa võtta.
Rong tuleb saksa täpsusega, aga kuna eelmine rong jäi käigust ära, on tegu asendusrongiga ja kõik peavad otsima kohti, kust aga saavad. Meie vallutatud kohtadega vagunis ei tööta konditsioneer, mistõttu aetakse inimesed sealt ära. Võitluses teise ringi kohtade pärast krabab Kalle kavala manöövriga lauatagused kohad. Pärast saan e-kirja asenduskohtade numbritega.
Akna tagant vilksatavad mööda põllud ja aasad, lehtpuude segasalgad, männikud, tuuleveskite rühmad ajuti kõrgumas taimede kohal, tumepunased tellismajad, soditud hooned raudteejaamades.
Kölnis on aega ringi vahtida ja jäätist otsida. Mida me ei leia. Küll aga jääb silma, et meie jätkurongi ei ole ajatabelis. Küsime infost. Jaa, see rong täna siit ei sõida, meil on tee-ehitus, sõidab Köln-Ehrenfeldist. Mees trükib välja paberi ja teeb ettepaneku liikuda kiirelt teele 9. Sealt läheb rong eelnimetatud Ehrenfeldi. Teele 9 saabub esmalt Koblenzi rong ja viib lahkudes tabloolt kaasa meie rongi andmed. Kõnealune rong saabub õnneks mõne hetke pärast vastasteele. Ehrenfeldis on juba kohvritega lootusrikkaid inimesi. Brüsseli rong lükkub muudkui edasi. Saabub lõpuks umbes 20-minutise hilinemisega. Tundub, et jõuame Eurostarile. Poolel teel Aachenisse antakse aga teada, et tehnilise vea tõttu rong Aachenist täna edasi ei sõida. Kõik teised kiired rongid europealinna on välja müüdud. On aga võimalus sõita Belgia kohalike rongidega Welkenraedti kaudu, kuhu saab Aachenist. Algab närviline surfamine, internet läheb umbe. Teeme siiski kindlaks, et too Welkenraedt on tõesti olemas, aga oma Londoni rongile me selle kaudu ei jõua. Vahetame pileti viimasele Eurostarile ja jääme mõnevõrra vaesemaks. Pole aga kindel, millal me sinna Aachenisse üldse jõuame, kui seisame alles põldude vahel infoga, et kui midagi selgub, antakse sellest teada. Sõit jätkub selg ees, aga kaart näitab Aachenit lähemale nihkuvat. Teeme koos ülejäänud jõuguga ettevalmistusi tormijooksuks Welkenraedti rongile. Rong läheb triiki täis nagu Kopli tramm, konduktor käib mureliku näoga perroonil edasi-tagasi, aga ei oska inimesi India kombe kohaselt jõuga sisse lükata. Me potsatasime Kalle juhtimisel kohe ukse kõrvale laua taha ja võime kogu madinat rahulikult pealt vaadata. Akna taha ilmuvad udused Belgia mäed ja metsad. Ilm on neil siin parem kui sakslastel. Kogu jõuk sõidab mõistagi piletita, aga kas ka konduktor peale mahtus, seda ei tea keegi.
Welkenraedti perroonil pole ilmselt kunagi olnud nii palju inimesi ja eelmisest kogemusest õppinuna on tung rongile Brüsseli rongile aktiivsem. Rong on aga pikk ja täitsa tühi. Võibolla jõudis keegi belglasi hoiatada.
Poolteist tundi hiljem oleme Brüssel Midis nagu viis kopikat. Lõbustame end tasulisse peldikusse ja sealt välja pääsemisega. Pärast Kalle etteastet tuleb mees voolikuga ja uhab kogu ruumi veega üle.
Pardalemineku kontroll on nagu lennukis. Seoses piletivahetusega oleme sattunud esimesse klassi, sest see oli ainus võimalus. Püüame süüa ja juua ära kõik, mis pakutakse. Belgia asendub Prantsusmaaga, riigiga, mida ma seni olen osavalt vältinud. Prantsusmaa aga paistab olevat nagu kõik need eelmised kohad, pealegi läheb siin kiirelt pimedaks. Mis mõni aeg hiljem küll osutub mingit sorti tunneliks. Tolles päris tunnelis on pime ja kalu üldse ei uju akna taga.
Võtame viimase tunni jälle uuesti. Me jääme iga uue ajavööndiga järjest rohkem ajast maha.
Londonis pakutakse esialgu tuba, milles elavad sipelgad. Seejärel sipelgateta keldrikorrust.
Lisa kommentaar