London-Aberdeen

Neid saab õnneks raudteejaamast koos papptopsis kohviga. Tuhanded inimesed papptopsidega. Lisaks papptopsidele ja ebamõistlikele pistikutele pole britid suutnud üle minna meetermõõdustikule, maksavad naeltes ja sõidavad valel pool teed. Mõni ime, et nad Euroopa Liidust välja visati.
Vaatame St Pancrase raudteejaama teise korruse kohvikust all sagivat rahvaste paabelit, kuulame ronge sõitvat raamatutest tuttavatesse kohtadesse ja jälgime tuvi, kes noolib oma osa saiapurust. Hoolimata kahest käigust Inglismaale olen ma esimest korda Londonis.
Rong kihutab läbi inglise maastiku, lähemale paikadele, millest kirjutab Richard Fortey raamatus „The Hidden Landscape“, rebides kivimikihtidelt maha Kvaternaari setteid. Loode-Šotimaa ja saared on Euroopa kontinendi vanim osa, geoloogia vanemad ajastud on oma nimed saanud keldi hõimudelt (kõmrid ehk roomlaste Cambria, ordoviitsid ja silurid). Geoloogilised ajastud jätkuvad lõunas Devoniga.
Samal ajal tekitab inimeste transportimine rongis üüratus koguses prügi. See on sama liik, kes saadab asju Marsile ja suudab lõhestada aatomi.
Edinburghis hakkab sadama, aga Dundees tuleb päike jälle välja. Raudtee kulgeb enamus aega vallide vahel, mida katavad põdrakanepilaigud.
Lõpuks viikingipildiga laeval, võtame kohe kala ja küpsiseid. Rajal valitsevatest tingimustest annavad aimu plastmassist õlleklaasid ja trossiga põranda külge aheldatud toolid.