matka lõpp

Mets on üks turvaline koht.
Tuul kolistab öö otsa puulatvades, aga telk isegi ei nihele. Hommikul sajab iga natukese aja tagant, mis on umbes nii nagu lubatud ja miks ka sai sihtpunktile nii lähedale kõnnitud. Siit on mööda teed alla 10 km Braesse. Õigupoolest Brae juba paistab üle lahe. Seal ootavad meid tuba, õlu ja loodis voodi.
Vihm avab ja sulgeb vaateid, muuhulgas ehtsale shetlandi ponile, kes närib häirimatult muru.
Mavis Grindis on sama ilm nagu siis, kui me viimati siin olime, ainult ekskursioonibusse pole. Kalle viskab kivi Põhjamerre.
Täna käidud 8 km, üldse matkal kokku 151 km (Kallel 142 km, mul oli pikem).  See on selline Alfred Wainwrighti stiilis rada, kus on olemas üldine trassikoridor, milles igaüks ise oma raja loob.
Mul möödus matk villideta ilmselt varvassokkide tõttu, mis ei lasknud kahel väikesel varbal end üksteise vastu hõõruda. Esimene varvassokikogemus ja kohe positiivne. Kallel olid küll ka varvastega sokid, aga seal ma kahtlustan liiga kitsa ninaga jalanõusid. Või ei tööta sokid lihtsalt kõigil samamoodi.
Senise kogemuse pinnalt saab järeldada, et Shetlandil sajab kuuel päeval kaheksast.
Tähelepanekud nimede osas näitavad, et koha- ja muud nimed on osaliselt viikingitelt. Wick on isegi keelevõõra inimese jaoks sama algupära nagu islandi vík, mis tähistab laia avatud lahte. Ilmselt on seotud ka fjord ja firth. „Lamba“ ja „hamar“ on ka Islandi kohanimede tavalised osised. Sõna „voe“ pärineb vanapõhja sõnast „vagr“ ja tähistab väikest lahte või kitsast oja. Rääkimata Johnsonidest ja Robertsonidest, mis on ilmselged Skandinaavia patronüümid.
Braes hakkame kohe tarvitama kõiki tsivilisatsiooni mugavusi. Aga ega selle ühe matkaga ei ole Shetland veel mõistagi ammendatud.
Eelmine
peamiselt tuul
Järgmine
sõit Yellile

Lisa kommentaar

Email again: