Kell neli öösel Tbilisi magab. Väljaarvatud hotellipersonal, kes peab
minu tuppa majutama veerand tundi tagasi saabunud iraanlased.
Peaaegu nagu David Turashvili raamatus "Flight from USSR".
Viimane kohv lennujaamas ja David kaob eskalaatorikäänaku taha.
Piirivalvur soovib teada, kuidas öelda eesti keeles "tere", "kuidas läheb?", "nägemist" ja "ma armastan sind". Hindab keele raskeks. Kuna minu küljes ei piiksu midagi, küsib kontrollija-noormees, millised metallist esemed on mul taskutes. Endal siuke nägu peas nagu teeks nalja. Ilmselt nii ongi. Mul pole metallist esemeid taskutes.
Pimedusse kaob riik, kus viinamarjad kasvavad isegi koledate kortermajade ees.
I'll be back.
Kiiev
Jauran pisut piirivalvuriga, kes tahab mult ilmtingimata mingit aadressi, kuniks möönan, et ei kavatsegi tema riiki sisse kolida.
Leian sujuvalt B-terminali, mille eest lähevad marsad ja bussid metroojaamani. Helistan üksiti Janale, et ta kohtumispaiga poole liikuma hakkaks. Visa taksojuht küll arvab, et peaksin koos temaga sõitma. Pilet Harkovskaja jaamani maksab 20 grivnat. Metroos saan 4 grivna eest kaks žetooni. Sõit on pikk. Enamus metroolisi sisustab seda raamatu, ajalehe või e-lugeri abil või mängib telefoniga.
Jõuan Zoloti Vorotasse enne Janat. Iga mõnekümne sekundi järelt toovad rongid kohale järjest uusi kiievlasi. Igavene kari neid siin. Kohtume Janaga parempoolsel pingil ja esimese asjana sööme prantsuse kohvikus hommikust. Ilm on soe ja päikeseline, pilved ei vaheldu, kuigi ilmateate järgi peaksid.
Kiirvisiit konsulaarosakonda, kus Jana mõned asjad jooksvalt joonde ajab. Mida see osakond küll ilma temata teeks? :)
Siil istub ammuli sui posti otsas ja vaatab udust lagedale ilmunud hobust. Hobune pole tõesti suurem asi. Siil udus on üks neist teemadest, mida teavad inimesed Tallinnast Tbilisini.
Kiievi kirikud on suured ja värvilised nagu kreemikoogid. Lisaks pargid ja laste mänguväljakud.
Bulgakovil on kahjuks puhkepäev. See-eest on avatud Lvovi käsitöö-šokolaadi kohvik.
Teele jääb ka meeleavaldus, õigemini kaks. Tõmošenko toetuseks ja tema vastu. Toetajad istuvad telkide ees, vastaste "laager" on ümbritsetud plaguga, mille vahelt on näha, et seal sees pole kedagi. Mögafon see-eest möirgab neil üle ümbruskonna ja seda juba pikemat aega.
Kohtume Shevtshenko pargis Romaniga ja sööme aja peale ukraina toitu: boršš ja kartulipannkoogid. Vestlused Ukraina elust-olust ja sellest, kuidas ühelgi ehitisel pole ehitusluba. Grusiinid saavad selgelt oma eluga paremini hakkama. Kiievis uue saatkonnahoone otsingud võtsid kaks aastat, enne kui leidus sobiv maja ja müüja, kes oli nõus raha vastu võtma ametlikult.
Siis spurt. Sõidan lennujaama saatkonna autoga. Keset sügavat ummikut saan aru, et kiire pole mitte saatkonna autol, vaid minul. Diplomaatiline post võib põhimõtteliselt ka tagasi minna. Jõuan siiski väravasse kaks minutit enne pardalemineku algust.
Kodus.
Piltide sorteerimine alga!
Viimane kohv lennujaamas ja David kaob eskalaatorikäänaku taha.
Piirivalvur soovib teada, kuidas öelda eesti keeles "tere", "kuidas läheb?", "nägemist" ja "ma armastan sind". Hindab keele raskeks. Kuna minu küljes ei piiksu midagi, küsib kontrollija-noormees, millised metallist esemed on mul taskutes. Endal siuke nägu peas nagu teeks nalja. Ilmselt nii ongi. Mul pole metallist esemeid taskutes.
Pimedusse kaob riik, kus viinamarjad kasvavad isegi koledate kortermajade ees.
I'll be back.
Kiiev
Jauran pisut piirivalvuriga, kes tahab mult ilmtingimata mingit aadressi, kuniks möönan, et ei kavatsegi tema riiki sisse kolida.
Leian sujuvalt B-terminali, mille eest lähevad marsad ja bussid metroojaamani. Helistan üksiti Janale, et ta kohtumispaiga poole liikuma hakkaks. Visa taksojuht küll arvab, et peaksin koos temaga sõitma. Pilet Harkovskaja jaamani maksab 20 grivnat. Metroos saan 4 grivna eest kaks žetooni. Sõit on pikk. Enamus metroolisi sisustab seda raamatu, ajalehe või e-lugeri abil või mängib telefoniga.
Jõuan Zoloti Vorotasse enne Janat. Iga mõnekümne sekundi järelt toovad rongid kohale järjest uusi kiievlasi. Igavene kari neid siin. Kohtume Janaga parempoolsel pingil ja esimese asjana sööme prantsuse kohvikus hommikust. Ilm on soe ja päikeseline, pilved ei vaheldu, kuigi ilmateate järgi peaksid.
Kiirvisiit konsulaarosakonda, kus Jana mõned asjad jooksvalt joonde ajab. Mida see osakond küll ilma temata teeks? :)
Siil istub ammuli sui posti otsas ja vaatab udust lagedale ilmunud hobust. Hobune pole tõesti suurem asi. Siil udus on üks neist teemadest, mida teavad inimesed Tallinnast Tbilisini.
Kiievi kirikud on suured ja värvilised nagu kreemikoogid. Lisaks pargid ja laste mänguväljakud.
Bulgakovil on kahjuks puhkepäev. See-eest on avatud Lvovi käsitöö-šokolaadi kohvik.
Teele jääb ka meeleavaldus, õigemini kaks. Tõmošenko toetuseks ja tema vastu. Toetajad istuvad telkide ees, vastaste "laager" on ümbritsetud plaguga, mille vahelt on näha, et seal sees pole kedagi. Mögafon see-eest möirgab neil üle ümbruskonna ja seda juba pikemat aega.
Kohtume Shevtshenko pargis Romaniga ja sööme aja peale ukraina toitu: boršš ja kartulipannkoogid. Vestlused Ukraina elust-olust ja sellest, kuidas ühelgi ehitisel pole ehitusluba. Grusiinid saavad selgelt oma eluga paremini hakkama. Kiievis uue saatkonnahoone otsingud võtsid kaks aastat, enne kui leidus sobiv maja ja müüja, kes oli nõus raha vastu võtma ametlikult.
Siis spurt. Sõidan lennujaama saatkonna autoga. Keset sügavat ummikut saan aru, et kiire pole mitte saatkonna autol, vaid minul. Diplomaatiline post võib põhimõtteliselt ka tagasi minna. Jõuan siiski väravasse kaks minutit enne pardalemineku algust.
Kodus.
Piltide sorteerimine alga!
Tere tulemast! Lea, on Oct 5, 2011 at 06:43PM
Lisa kommentaar