Söön pakutava kesise hommikusöögi ja püüan metsa nii palju elektrit kaasa võtta kui mahub.
Köögis räägitakse vene keelt. Jälle.
Auto teeb imelikke hääli, aga läheb lõpuks käima. Veidi kahtlane on teda nüüd kolmeks ööks metsa seisma jätta. Pargin igaks juhuks nina väljapoole.
Parklas on päris mitu autot ja rada ilusti sisse sõtkutud. Suundub kohe tükkis lumega kuuskede vahele. Ega sellistes oludes eriti suurt kiirust arendada ei õnnestu. Pidevalt peab seisma ja imestama. Niiet see maastik ongi päriselt olemas. Lontis kuused, palju lund küljes. Tuleb vastu naine suuskade, kelgu ja koeraga.
Algul mäest üles, seal on teistsugune vaade, siis hoogsalt alla. Juba paistabki metsaonn. Ja suusad ja puid lõhkuv naine. Oli siin öösel, teeb järgmise tulija jaoks puud valmis, nagu komme on. See on siis minu jaoks. Tore. Jätan koti tuppa, seal on veel üks kutt. Kaasa tulevad mõned snäkid ja kaamera.
Rada viib Soilu laavu suunas. Ülevalpool on puud madalamad ja hõredad, puhub tuul. On raja täitsa ära puhunud. Rajatokid on endale kõvasti lund ümber kogunud ja nüüd kolm korda jämedamad kui tavaliselt. Taamal tihe teravatipuline mets ja lume all järv.
Silmi pilgutades on veider tunne. Kahtlustan, et olen soetanud lumest ripsmed. Kui siin kaua seista, siis näeks ilmselt peagi samasugune välja nagu need kuused. Kiivrialune müts õigustab ennast ka ilma kiivrita.
Teiselt poolt Väikest Riisitunturit läheb rada alla. Hoogsalt läheb. Hea, et Siggi ja Rakel sundisid mind eelmisel talvel suuskadel mäest laskumist harjutama, ainult korra tuleb tagumikupidurit kasutada. Räätsadega on käidud sinka-vonka ja suusad ei istu hästi neisse jõnksudesse.
Ristmik. Paremale lähevad ainult tokid, vaatan mis seal on. Veel lumiseid kuuski. Pärast on iseoma jälgi mööda mõnus alla tagasi tuhiseda. Teises suunas on laavu. Jälle jõnksud ja väga järsk. Kõige rohkem kardan mõnele kuusele otsa sõita, mispeale kindlasti tonn lund kaela kukuks. Eile raadios hoiatati selle eest. St kukkuva lume, mitte kuuskedega põkkumise eest. Laavu juures on taevani kuused ja lummav vaade. Tuult pole. Improviseerin kiire pikniku. Siis tagasi.
Onn on rahvast puupüsti täis. Vähemalt on soe. Inglisekeelne turismigrupp asutab õnneks just minekule. Jääb ennistine kutt, kes osutub olema loodusgiid ja fotograaf. Tuleb kohalik neiu välismaise poiss-sõbraga ja teeb tule üles. Jutud räägitud, lähevad nad koju tagasi. Giid-fotograaf pakib ennast ka kokku. Saabub vanem paar, joovad teed, lobiseme, siis jääb kogu onn mulle.
Lõbustan ennast lume sulatamisega. Hiir käib prügikasti kontrollimas. Peab toidu ööseks lakke riputama. Hoian tuld all, süütan paar küünalt, loen. Mõnus.
Ahjaa, pildid. Pildid ootavad lähimat wifit. Tahvlivahetusega väiksema vastu ei sobi ju enam miski jubin omavahel, sest on jubinatootjate vandenõu teha igal asja eri suurusega augud, et Hiinas saaks kogu aeg teha uusi jubinaid. Ühesõnaga, jubin, mis tahvli kaameraga (loodetavasti) suhtlema paneb, on Hong Kongist alles minu poole teel.
Auto teeb imelikke hääli, aga läheb lõpuks käima. Veidi kahtlane on teda nüüd kolmeks ööks metsa seisma jätta. Pargin igaks juhuks nina väljapoole.
Parklas on päris mitu autot ja rada ilusti sisse sõtkutud. Suundub kohe tükkis lumega kuuskede vahele. Ega sellistes oludes eriti suurt kiirust arendada ei õnnestu. Pidevalt peab seisma ja imestama. Niiet see maastik ongi päriselt olemas. Lontis kuused, palju lund küljes. Tuleb vastu naine suuskade, kelgu ja koeraga.
Algul mäest üles, seal on teistsugune vaade, siis hoogsalt alla. Juba paistabki metsaonn. Ja suusad ja puid lõhkuv naine. Oli siin öösel, teeb järgmise tulija jaoks puud valmis, nagu komme on. See on siis minu jaoks. Tore. Jätan koti tuppa, seal on veel üks kutt. Kaasa tulevad mõned snäkid ja kaamera.
Rada viib Soilu laavu suunas. Ülevalpool on puud madalamad ja hõredad, puhub tuul. On raja täitsa ära puhunud. Rajatokid on endale kõvasti lund ümber kogunud ja nüüd kolm korda jämedamad kui tavaliselt. Taamal tihe teravatipuline mets ja lume all järv.
Silmi pilgutades on veider tunne. Kahtlustan, et olen soetanud lumest ripsmed. Kui siin kaua seista, siis näeks ilmselt peagi samasugune välja nagu need kuused. Kiivrialune müts õigustab ennast ka ilma kiivrita.
Teiselt poolt Väikest Riisitunturit läheb rada alla. Hoogsalt läheb. Hea, et Siggi ja Rakel sundisid mind eelmisel talvel suuskadel mäest laskumist harjutama, ainult korra tuleb tagumikupidurit kasutada. Räätsadega on käidud sinka-vonka ja suusad ei istu hästi neisse jõnksudesse.
Ristmik. Paremale lähevad ainult tokid, vaatan mis seal on. Veel lumiseid kuuski. Pärast on iseoma jälgi mööda mõnus alla tagasi tuhiseda. Teises suunas on laavu. Jälle jõnksud ja väga järsk. Kõige rohkem kardan mõnele kuusele otsa sõita, mispeale kindlasti tonn lund kaela kukuks. Eile raadios hoiatati selle eest. St kukkuva lume, mitte kuuskedega põkkumise eest. Laavu juures on taevani kuused ja lummav vaade. Tuult pole. Improviseerin kiire pikniku. Siis tagasi.
Onn on rahvast puupüsti täis. Vähemalt on soe. Inglisekeelne turismigrupp asutab õnneks just minekule. Jääb ennistine kutt, kes osutub olema loodusgiid ja fotograaf. Tuleb kohalik neiu välismaise poiss-sõbraga ja teeb tule üles. Jutud räägitud, lähevad nad koju tagasi. Giid-fotograaf pakib ennast ka kokku. Saabub vanem paar, joovad teed, lobiseme, siis jääb kogu onn mulle.
Lõbustan ennast lume sulatamisega. Hiir käib prügikasti kontrollimas. Peab toidu ööseks lakke riputama. Hoian tuld all, süütan paar küünalt, loen. Mõnus.
Ahjaa, pildid. Pildid ootavad lähimat wifit. Tahvlivahetusega väiksema vastu ei sobi ju enam miski jubin omavahel, sest on jubinatootjate vandenõu teha igal asja eri suurusega augud, et Hiinas saaks kogu aeg teha uusi jubinaid. Ühesõnaga, jubin, mis tahvli kaameraga (loodetavasti) suhtlema paneb, on Hong Kongist alles minu poole teel.
Kommentaarid
Lisa kommentaar