Telefon kooleb öösel ja magan sisse.
Inimtühjas eesruumis saab omale kohvi serveerida, aga venekeelses menüüs reklaamitavatest pannkookidest pole haisugi. Viimaks ilmub sõbralik naisterahvas ja kasseerib tuntava slaavi aktsendi saatel obrokit.
Kuigi tasuta parkimine maja ees lõppes kell 8, ei ole keegi mu autot lumekuhjade vahel märganud. Hommikusöök Lahti-lähedases bensiinijaamas sujub vahejuhtumiteta. Soomes on umbes sama mõnus olla nagu Islandil. Rahulik turvalisus ümbritsetuna suurte metsikute aladega. Ainult kuumaveevanne on keerulisem leida.
Kuigi sõidan veidi üle lubatud sõidukiiruse, kogun selja taha terve parve mikahäkkinene. Ettenähtud 80 km/h tundub mulle olusid arvestades täiesti adekvaatne. Ei taha sõita pihta põtradele, kellega teeäärsetel siltidel pidevalt ähvardatakse. Sellise antropotsentrilise maailmapildi ilming. Tegelikult ei lähe ju mitte põder üle tee, vaid tee läbi metsa. Lisaks on piisav kogus lund puude otsa roninud, et oleks raske silmi teel hoida. Eessõitja taga teeb lumi tee peal tantsupeo-koreograafiat.
Hais. Kehra? Ei siiski, Äänekoski-nimeline asula, taamal tossab korsten, näha on palju mahalõigatud puitu.
Jyväskylä lähistel sunnitakse inimesi tärkavas lumesajus kitsas jäises rennis 100ga kihutama. Mikahäkkinenidele meeldib.
Pausile suundudes keerlen ringristmikul õigest teeotsast mööda ja lähen uuele ringile, mille peale GPS tüdinult käratab ”exit roundabout!”
Suur söökla. Neiu leti taga küsib, kas ma magustoitu ei taha ja kergitab plasttopsi. Plasttopsi ma ei taha ja jään magustoiduta.
Pilvkattesse rebeneb auke ja lumi lööb särama. Enne päikeseloojangut läheb ilm selgeks, siis pastelseks ja lõpuks pimedaks. Stereosüsteemis on islandikeelne ajaloosaade asendunud ukraina poppmuusika, seejärel fääri laulude ja pärast kohaliku tümpsu- ja mölaraadioga. Saatejuhid arutavad keskkonnavaenuliku käitumise maksustamise teemat ja vaidlevad, kes kui kaugele oleks valmis rongiga sõitma. See uurimistöö on mul tehtud: Tallinn-Lerwick ilma lendamata on 2-4 korda kallim kui koos lendamisega. Neste reklaamib ennast kütusega, mis eritab vähem CO2-te kui tavaline kütus. Uudised väidavad, et iga viies ostetav auto on elektriauto ja aastaks 2020 kavatsetakse nende arvu Soome teedel oluliselt suurendada. Paistab, et meil naeruvääristatav teema on siin täiesti adekvaatse maailmavaate osa.
Oulu. Käin kaubamajas treppidega sõitmas. Vaja on osta Tapio Koivukari raamat. Tapio Koivukari on Soome kirjanik, kes räägib vabalt islandi keelt ja jälgib netist Eesti uudiseid.
80 km enne Posiot keeran teele, kus muud liiklust pole ja asfalt on lume alla mätsitud. Üle tee veetakse virmaline. Pargin bussipeatusse ja lähen välja rohelisi ribasid, tohutut kogust tähti ja kõrvulukustavat vaikust vaatama. Kuused seisavad ettevaatlikult, et lund mitte maha raputada. Nüüd on ümberringi juba need õiged kuused. Temperatuur kukub 31 kraadi nullist allapoole. Ei saa kurta palavuse üle.
Hotelli nimi on Lapi muinasjutt ja üks kangelt soome keelt rääkiv poiss on veel ärkvel.
Eks paistab, mis järgmised viis päeva saama hakkab. Suurt kogust internetti pole ette näha ja kõik akud saavad ilmselt tühjaks.
Kuigi tasuta parkimine maja ees lõppes kell 8, ei ole keegi mu autot lumekuhjade vahel märganud. Hommikusöök Lahti-lähedases bensiinijaamas sujub vahejuhtumiteta. Soomes on umbes sama mõnus olla nagu Islandil. Rahulik turvalisus ümbritsetuna suurte metsikute aladega. Ainult kuumaveevanne on keerulisem leida.
Kuigi sõidan veidi üle lubatud sõidukiiruse, kogun selja taha terve parve mikahäkkinene. Ettenähtud 80 km/h tundub mulle olusid arvestades täiesti adekvaatne. Ei taha sõita pihta põtradele, kellega teeäärsetel siltidel pidevalt ähvardatakse. Sellise antropotsentrilise maailmapildi ilming. Tegelikult ei lähe ju mitte põder üle tee, vaid tee läbi metsa. Lisaks on piisav kogus lund puude otsa roninud, et oleks raske silmi teel hoida. Eessõitja taga teeb lumi tee peal tantsupeo-koreograafiat.
Hais. Kehra? Ei siiski, Äänekoski-nimeline asula, taamal tossab korsten, näha on palju mahalõigatud puitu.
Jyväskylä lähistel sunnitakse inimesi tärkavas lumesajus kitsas jäises rennis 100ga kihutama. Mikahäkkinenidele meeldib.
Pausile suundudes keerlen ringristmikul õigest teeotsast mööda ja lähen uuele ringile, mille peale GPS tüdinult käratab ”exit roundabout!”
Suur söökla. Neiu leti taga küsib, kas ma magustoitu ei taha ja kergitab plasttopsi. Plasttopsi ma ei taha ja jään magustoiduta.
Pilvkattesse rebeneb auke ja lumi lööb särama. Enne päikeseloojangut läheb ilm selgeks, siis pastelseks ja lõpuks pimedaks. Stereosüsteemis on islandikeelne ajaloosaade asendunud ukraina poppmuusika, seejärel fääri laulude ja pärast kohaliku tümpsu- ja mölaraadioga. Saatejuhid arutavad keskkonnavaenuliku käitumise maksustamise teemat ja vaidlevad, kes kui kaugele oleks valmis rongiga sõitma. See uurimistöö on mul tehtud: Tallinn-Lerwick ilma lendamata on 2-4 korda kallim kui koos lendamisega. Neste reklaamib ennast kütusega, mis eritab vähem CO2-te kui tavaline kütus. Uudised väidavad, et iga viies ostetav auto on elektriauto ja aastaks 2020 kavatsetakse nende arvu Soome teedel oluliselt suurendada. Paistab, et meil naeruvääristatav teema on siin täiesti adekvaatse maailmavaate osa.
Oulu. Käin kaubamajas treppidega sõitmas. Vaja on osta Tapio Koivukari raamat. Tapio Koivukari on Soome kirjanik, kes räägib vabalt islandi keelt ja jälgib netist Eesti uudiseid.
80 km enne Posiot keeran teele, kus muud liiklust pole ja asfalt on lume alla mätsitud. Üle tee veetakse virmaline. Pargin bussipeatusse ja lähen välja rohelisi ribasid, tohutut kogust tähti ja kõrvulukustavat vaikust vaatama. Kuused seisavad ettevaatlikult, et lund mitte maha raputada. Nüüd on ümberringi juba need õiged kuused. Temperatuur kukub 31 kraadi nullist allapoole. Ei saa kurta palavuse üle.
Hotelli nimi on Lapi muinasjutt ja üks kangelt soome keelt rääkiv poiss on veel ärkvel.
Eks paistab, mis järgmised viis päeva saama hakkab. Suurt kogust internetti pole ette näha ja kõik akud saavad ilmselt tühjaks.
Lisa kommentaar