turnimine mäel

Hotellis on ühine hommikusöök kaasavõetud võileibadega.

Hotelli poolt on kaks lauda, kuum vesi ja tassid. Ülejäänu varusime õhtul seitse-üheteistkümnest.
Taksojuht on varakult kohal ja rõdult võib jälgida teda kapotti kaltsuga läikima löömas. Esistangel on mõlk. Juht on asjalik. Ei räägi sõnagi, see-eest on kõva rallimees. Armatuurlaual on peotäis amulette. Kenad puitpitsiga majad on vaheldumisi uute kivimajadega, tänavaääred on prügivabad.
Poolel teel muutub juht rahutuks, hakkab nihelema ja puhisema. Võitleb unega. Sõidab siiski kohale ja keerab kohe põõsa varju magama.
Templid ja stuupad juba siravad mäe otsas hunnikus. Nimeks Wat Chaloem Phra Kiat Phrachomklao Rachanusorn, ca 50 kilomeetrit Lampangist Chiang Mai suunas. Pilet sisaldab songtaosõitu kõrgemal asuvasse parklasse. 100 bahti asemel maksab pilet täna 80, aga sinna juurde peab välismaalane ostma 200-bahtise rahvuspargi pileti, sest tempel asub pargi territooriumil. Aasta tagasi välismaalase-hinda veel ei olnud. Pääseme songtao kasti koos trobikonna koolilastega ja hoogne sõit üles kulgeb nende kiljumise saatel. Tee on püsti ja väga kitsas, pole ime, et turiste siia omatahtsi liiklema ei lasta. Ülemisest parklast on 800 meetrit treppi. Üles muidugi.
Tempel koosneb kahest vaateplatvormist, püstloodis teravatele kaljunukkidele ehitatud trobikonnast stuupadest ja ühest fooliummütsist. Müstiline vaatepilt. Viisteist aastat tagasi kandsid mungad kaks aastat telliseid üles mäkke ja tegid sellise koha. Istun platvormil ja vaatan, kuidas kohalikud ennast pildistavad. Kilomeeter allpool voolab jõgi ja laiub tasandik, mis kaob taamal hämusse. Õhus kaiguvad gongilöögid, kellahelin ja naer. Vedeleme veel tükk aega ka teisel platvormil, et autojuht saaks ennast korralikult välja magada. Näeme kogu ürituse vältel tervet nelja valget ja ka kohalikke on vähe. Arusaamatu. Enne allasõitu joome kiikuval toolil viltuse laua taga jääkohvi, taustaks suurepärane vaade orgu. Lõbustame ennast herilaste topsipüüdmise ja sealt vabaks päästmisega.
Autojuhil on nüüd pilk selge ja tagasisõidul pole mingit nihelemist. Hotelli ees võtab kokkulepitud hinna rõõmsalt vastu, midagi juurde ei luni ega kurda ka, et liiga kaua mäe otsas olime.
Ründame linna peale. Sel linnal on ka oma kukelugu. Jumal Indra muretses, et kohalikud ei ärka õigel ajal üles, kui Buddha kunagi tuleb ega anna talle almuseid. Igaks juhuks lõi ta valge kuke, kes koidu ajal kireb. Seetõttu alustas linn oma elu Kukkede Linna nime all. Kukk on sellest ajast jäänud linna sümboliks. See seletab siin leiduvaid kukkesid. Ilmselt on see kuketootjate vandenõu, levitada igasuguseid väljamõeldisi, et kõik kukekujusid ja -pilte ostaks.
Teine legend selgitab linna vähest tuntust. Üks ammune kuningas hukkas süütu jumalanna Nan Suchada, kes enne suremist jõudis linna ära needa. Sellest linna tänane kolkastaatus. Linn on tõesti selle poolest veider, et oleks nagu provints, aga igal sammul on mingi õdus koht ja kusagilt ilmub sundimatult inglise keelt rääkiv inimene. Näiteks gurmeekohvi pakkuv asutus, laual raamatuhunnik ja seintel stiilsed pildid elust kohviistanduses.
Pildistame puumaju ja paari templit. Longime jõe ääres. Ostame puuvilju samast kohast kus eile. Sööme õhtust jõekaldal, kus jootraha jätmise peale reageeritakse väga veidralt.
Ei saa aru, mis Eestis toimub. Minister on kukk, see läheb teemasse, ja linnud lendavad vastu Saaremaa silla poste.

Eelmine
provintsikeskuses
Järgmine
savi ja puit

Lisa kommentaar

Email again: