hotellielaniku päevaraamat

Eile nägin, kuidas see käib. Tuleb tass pärast hommikusöögi lõpetamist täis valada ja tähtsa näoga välja kõndida, öeldes, et ma lähen sellega oma tuppa. Toas tuleb tass koristajate eest ära peita, et nad seda minema ei viiks. Koristajaid ma küll täna tuppa ei lasknudki. Riputasin uksele sildi ettepanekuga mind mitte segada. Siin pole silti ettepanekuga täna mitte koristada.
Teen tähtsaid asju, käin lõunal ja siis teen vähem tähtsaid asju. Hotelli nurga tagant saab ananassi osta ja kauba peale saab peotäie mangokuubikuid. Tooreid küll, aga tasuta.
Restorani turvameeskond ei lahuta täna kaklevaid koeri, vaid naeratab niisama.
Täna on palavam ja see kakssada meetrit, mis tuleb söögikohani kõndida, on ka õues olemise maksimum.
Pühapäevaks on mul kirjas üks tähtis vanamees. Kas kuni sinnamaani ka midagi saab, see paistab veel.
Õhtul hakkab õuest kostma kõmakaid ja kui olen suuna restorani poole võtnud, visatakse taevast alla jämedaid tilku. Inimesed silkavad kiiresti minema. Mul on silkamisega väike tehniline probleem. Nii näen kohale jõudes välja nagu oleksin riietega duši all käinud, kuigi teise poole teest erinevad kohalikud mu oma vihmavarju alla võtsid ja üksteisele üle andsid. Müristab nii, et aknad värisevad. Tagasi teisele poole ristmikku sõitmiseks kutsutakse mulle takso.