Borevka kuru-Ruštšõna karjamaa

Tõusen koos päikesega ja saan minema lausa pool kaheksa.
Selgub, et rada mööda kaugemale minnes oleks saanud vee kätte ilma järsakusse laskumata.
Veel pole palav, on imelik sinakas hämu. Seda pole varem olnud ja olen igaks juhuks mõõdukalt umbusklik. Hämust võib kõike oodata.
Kena rada viib sinna, kus maapind, nagu tavaks, ülespoole kerkima hakkab. Tänane tõus pole järsk ega vii kaugele. Ka asuvad siinse kandi mäed omavahel ühendatud rivis, mistõttu ei pea ühe otsa ronimise järel teisel pool väga kaugele alla minema. Siin on rivis Lopušna (1695 m), Sõvulia (1836 m) ja mõned vähemad künkad.
Männipugemist on vähe, see-eest rohkem kivikalpsamist. Lopušna servadel kasvavad eri lilled, millel askeldavad kimalased ja liblikad. Mäe otsas on I maailmasõja aegseid kivikuhjatisi ja uuemat okastraati. Paremal pool on näha näritud metsa ja kosta saagide undamist. Miskipärast meenub lapsena nähtud multifilm, millest on meeles hetk, mil hirv või keegi muu loom kuhugi tõttab, taustaks dramaatiline loits ”…, siis hukkuvad Karpaadid!” Üksikud lagedaks raiutud langid poleks kuigi suur probleem. Valikulise käsitöö eest me ju maksta ei taha. Kui sellised lapid asuvad maastikus domineerima, on juba jama ja mitte ainult liigirikkuse pärast. Maalihete oht nimelt kasvab, samuti pinnase erosioon. Ka mõjutab mets kohalikku mikrokliimat ja hoiab niiskust. Või siis enam ei hoia. Trend näitab, et vihmade hooaeg lüheneb, samas sadude intensiivsus jällegi suureneb (maalihked, eksole). Veerežiimi muutumise tõttu ei pruugi aastaringselt jõgedes ja ojades enam vett olla (suurest veemassist jõuab vähem maapinda infiltreeruda). Kõrgemad suvised temperatuurid pluss harvad tugevad sajuhood võrdub põud kohalikele põllumajandajatele. Metsaraie kipub Ukrainas olema ebaseaduslik.
Sõvulia teravas tipus lehvivad kaks räbaldunud Ukraina lippu ja sinakad mäed laiuvad igas suunas. Korjan kokku peotäie konisid. Väike-lehelind vaatab mind lähedalt kivilt esiti ühe silmaga, siis teisega ja lendab siis minema. Sadama vist ikka ei hakka. On tunne, nagu oleks Karpaadid mind läbi katsunud ja lõpuks omaks võtnud.
Sõvulia ja Mala Sõvulia vahelisel sadulal askeldab inimene. Punase rehaga. Ime siis, et jaapanlased arvavad, nagu lõikaks usinad eestlased rabades mände bonsaideks. Lähemale jõudes selgub, et see on Vitali, kes kogub islandi samblikku, mis teadupärast kõigi hädade vastu aitab. Ei pääse ilma Islandita. Samblik kasvab tagasi 15 aastaga ja ta käib juba ammu seda siin üleval kogumas. Sammal hoiab niiskust, vaata, ja paneb mulle märja samblatuti vastu kätt. Nii õpin uue ukrainakeelse sõna ”niiskus”, et see kohe taas unustada. See, mis toimub, on anarhia, kurdab Vitali all undavate metsatöömasinate suunas viibates, ei tea, kuhu me niimoodi jõuame. Muretseb, kas mul on piisavalt vett ja on valmis mulle oma varudest andma. Vett mul täna on. Lõpuks läheb nii, et lahkun kotitäie islandi sambliku ja teadmata koguse jumala õnnistusega.
Ruštšõna karjamaa on kohe järsu laskumise taga. Tohutu suur puutukkadega ala, kus kaks veevõtukohta, lisaks ojad.
Täna pidigi olema lühike päev. Kell on umbes üks ja ma ei kavatse siit veeparadiisist kuhugi minna, see-eest on palju plaane. Leian kena koha voolava vee ääres. Panen telgi üles. Pesen ennast ja juukseid ja kogu musta pesu, kaasaarvatud t-särgi, mis seisaks juba nurgas püsti, kui tal oleks siin mõni nurk. Laotan kõik kuivama. Panen tahvli laadima. Patseerin paljajalu ja aluspesus mööda aasa, leian orhideesid. Aeg-ajalt möödub mõni matkajate seltskond, sest lähedal on allikas, aga enamus ajast pole siin kedagi peale minu ja kamba hobuste, kes telkimismuru hooldavad. Viskan end mõneks ajaks ühte sügavamasse lompi kõhuli. Loen läbi pool Marina Palei ”Küla”, väga muhe teos. Kui mõne aja pärast oma korduvalt märjaks tehtud juukseid tahvli peegelduselt näen, hakkan aru saama, kuidas Boris Johnsoni soengut tehakse.
Ritsikad siristavad. Hämu asemele tuleb sinine taevas ja mõned valged pilved.
Kõik asjad on kuivad.
Kõnnitud 9,5 km.
Eelmine
Osmolada-Borevka kuru
Järgmine
Ruštšõna karjamaa-Bõstrõtsia

Kommentaarid

  • kylliki.alekand@gmail.com  •  18. juuli 2021
    Oleme Marina Paleiga olnud kirjavahetuses peale minu vaimustust sama raamatu üle ja oleme kohtunud Tartu Headel Ridadel. Ta oli hämmastunud, et eestlased selle raamatu pärast tema peale vihased pole. (porgandid...eks vms?) Varem oli temalt FB- s mõttetihedaid kirjutusi tema kodumaatusest
  • Katariina  •  19. juuli 2021
    Pakun mõistatuse vastuseks Küürselg sälg (Конёк-Горбунок)... "Satun vangi mina, siis hukkuvad Karpaadid!"

Lisa kommentaar

Email again: