Osmolada-Borevka kuru

Kavatsusega eriti vara startida läheb nii nagu enamasti. Ikka ei saa liikuma enne kaheksat.
Taevas on taas selge. Karpaatide ilm on nagu perevägivald. Pärast järjekordset tormi on kõik ilus, aga uue küpseva jama ärevus hiilib juba ringi.
Tee Osmolada suunas on kruusatee, millest kogu kruus on aja jooksul kadunud ja alles on ainult tee. Vahelduseks mitmendat päeva kestvale kükkide tegemisele väga hea.

Paremal pahiseb Petros. Metsa sees võib märgata veel mitmeid isetekkelisi telkimiskohti.
Päris Osmoladani polegi vaja minna, rada keerab enne üles mäkke. Üle jõe on purre.
Algab pikk ja kurnav tõus, kusagil 700 meetri pealt 1800 peale. Õnneks käib see jõnksudena, vahelduvad kõrgendus ja kergendus. Taimed on veel märjad, mis tähendab, et olen ka üsna kiirelt märg. Männipugemine, kivikalpsamine ja enda vastu märgi taimi nühkimine on siin matkaja peamised meelelahutused. Kohtun käpalisega, kes peaks olema kahelehine käokeel, ja pundi liiliatega. Seal, kus on lagedam, peab olema valvas, et mitte astuda peale noile musta värvi ussidele. Ei tea, kas nad võiks mürgised olla. Konnad on suured ja rohekas-kollased. Orav põgeneb puu otsa, miski karvamüts hambus. Võibolla pisike orav. Kädistab seejuures ärevalt.
Poolel tõusul on onn ja veeni juhatav silt. Onn on väsinud ja tühi. Vesi on lombi kõrval kaevus. Kerkib pilvi. Kõõritan neid umbusklikult ja teritan kõrvu, et aru saada, kas lennuk või äike. Kui vihm selga tuleb, oleks parem see kõik onnis vastu võtta. Aga äkki ei tule. Lähen edasi, männikus telkimine on nüüd ju selge.
Männik hakkabki kohe, aga siin on rada äsja laiemaks lõigatud. Olin juba valmis pikaks pugemisepisoodiks.
Rada kerkib rahulikult ja järjekindlalt, pilved tõmbuvad tumedamaks. Edasi tuleb kivikalpsamine ja paistab, et veel sadama ei hakka. Mürinat pole ka kuulda. Ümberringi mitmel pool sajab. Nii Võsoki kui ka Ihrovetsi (1804 m) tipud saab soovi korral vahele jätta ja minna veidi alt ringi. Vaade on sama – üle Karpaatide. Selja taga on iga mägi eraldi, eespool paistavad sein-tüüpi ahelikud. Laskumine algab rohelusega. Tore jälgida suktsessiooni, kuidas pohlade, kõrreliste ja mägimändide järel kuused mäge pidi järjest kõrgemale ronivad.
Alla minnes hakkab lõpuks tibutama. See pole siinse vihmaalguse kohta võibolla õige sõna, sest piisad on harvad ja jämedad. Pigem varesed kui tibud. Panen vihmariided peale. Piisad lõpevad. Palav, võtan jälle ära. Istun rajal ja olen korraga väsinud. Väike-lehelinnud solksutavad, kärbsed sumisevad, ämblik ukerdab samblas, kuused seisavad vaikselt paigal. Need Karpaadid on ikka väga ägedad, kuigi rasked.
Veidi veel laskumist Borevka kurule, kus on telkimiskoht. Veider muidugi, oma senises elus olen ma kurudele eranditult tõusnud, mitte laskunud.
All ongi aas ja selle teises servas mitmeid kasutatud telkimisjälgi ning silt vee suunas. Müristab. Telk nobedalt üles, asjad varju ja ise vee järele. Vee leiab vulina järgi ja selleni tuleb järsku mäekülge pidi alla laskuda. Tegemist peaks olema Borevtšõki jõe algusega. Pesen kiirelt ka veidi ennast, jube räpane tunne on ja juba ammu tahaks korralikult pesta. Pärast veetöötlust jäävad juuksed asendisse, mida ilmselt nimetatakse “juuksed sarvis”. Turnin väärtusliku kandamiga üles, aga sadama ei hakkagi.
Kell on alles neli. Teen õhtuooteks kiirsuppi, et väljahigistatud soola kompenseerida. Lebotan putukate eest varjus, vaatan pilvede lendamist, kuulan linde, puhkan jalgu, loen raamatu läbi, pärast luusin aasal ringi. Milline idülliline koht ja päev, terve aeg ootasin, kust tänane jama mind tabab.
Hiljem kostab aasa vastaskaldalt huilgeid, ühelt poolt tuleb kaks matkajat, teiselt pool üks suur kamp ja pärast veel neljane seltskond. Aga oma idülli sain ma kätte.
Hämaruses on kuulda, kuidas metskurvits edasi-tagasi lendab.
Kõnnitud 21,1 km.

Eelmine
Plistse karjamaa-Osmolada
Järgmine
Borevka kuru-Ruštšõna karjamaa

Lisa kommentaar

Email again: