Plistse karjamaa-Osmolada

Ees on tõus Parenkõle (1736 m). Esiti läheb allamäge ja kuskil näitab silt vee suunas, 800 m. Hindan kaugeks, ju mul vett jätkub. Sealsamas on ka päris kobe telkimisjälg.

Ületan lompide ja tupp-villpeadega lagendiku, mis on ootamatu jupp maastikku.

Varbad saab ka kiirelt märjaks, sest ukrainlastel on siin keset muidu täitsa korralikku rada salakavalad mudalaigud.

Tipus on näha vaikivad mägesid ja kuulda sumisevaid kärbseid. Sääski ei pidanud siin olema, aga on. Lisaks kihulased, kärbsed ja mingid pisikese kärbse mõõtu tegelased, kelle kahjutegur pole veel selgunud, peale selle, et nende peamiseks ülesandeks tundub olevat igal võimalusel moodustada matkaja näo ette säbelev pilv.

Kui minema hakkamiseks püsti tõusen, askeldavad tagapool kaks inimest. Ehitavad kivikangrut.

Alla ja üles Mala Popadia ja Popadia (1741 m) suunas. Esimene neist on lihtsalt ümar kühm. Pilved asuvad kogunema. Edasi viib juurtest rada, millega on palju rähklemist.

Päris Popadiat katavad suured kivilahmakad, mille navigeerimine on väga tüütu ja millel kasvav kollane jägal märjaga libedaks muutub.

Pilved muudkui lähenevad, aga mul vaja veel minna alla ja siis üles Koretvõna (1671 m) otsa. Paradoksaalsel kombel tuleb siin tihti alla minekuks minna üles. Kahe mäe vahel on laagriplats-prügimägi. Vett ei paista. Vesi on nüüd suure higistamine peale muidugi otsas. Siin oleks mugav vihma mööda lasta, aga lähen edasi. Kõmin tugevneb, üles välja minna ei julge. Esimeste piiskade peale panen selga dressipluusi ja vihmariided ning püstitan telgi keset rada. Palju organiseeritum tormivarjumine kui eelmisel korral. Telgiserva alla läheb pudrutops, peagi saan janu täis juua ja veepudelid täita. Söön pähkleid, märgin päevamuljeid üles. Samal ajal sajab rahet, siis on korraks vaikus, aga äike luurib veel nurga taga ja jään igaks juhuks paigale. Tuleb tohututugev vihm ja kõva kärin-mürin. Olen ettenägelikult koti ja enda sättinud raja kõrvale mustikatesse, sest varsti pahiseb mööda rada paisuv oja. Kui veevool kuivab, jääb ka vihm peagi vaiksemaks.

Pakin end kokku ja jätkan. Kuivade varvastega. Äike paistab põgenevat, aga päris hästi ei saa aru ka. GPSi ümberpaigutamise käigus olen saatnud välja segaseid sõnumeid.

Üle mäeharja aetakse valget tossu, järgmise kurvi taga on jupp vikerkaart. Rada on mägimändidest umbes ja neist läbipressimine kaunis vaevaline. Laskumine on pikk, raske ja aeglane. Varbad jälle märjad, aga lohutab mõte, et nüüd on kotis kolm paari kuivi sokke.

Lõpuks maandun metsarajale, mis on märksa meeldivam maastik ja tekitab küsimuse, miks üldse üle mägede ronida. Siin elab põrinaga lind, keda ma paljudes kohtades kuulen, aga nime ei tea. Liiliad. Ajuti tuleb pusida mahalangenud puudes. Viimaks mudane metsaveotee, milles inimese- ja põdrajäljed.

Tuleb ületada kaks jõge ja ma loodan, et on sillad. On. Esimene purre on küll nii libe, et selle ületan tagumiku lohistamise meetodil. Teisel pool on kruusatee. Ja on ka teine sild.

Enne Osmoladat peaks olema telkimiskoht kusagil jõe ääres. Näen lõket, kuulda on kisa ja tümpsu. Veidi maad enne jäi silma metsa keeramise koht, kus oli telgitud, ja enne seda kostis tee kõrvalt vulin. Lähen tagasi, korjan suurema laga hunnikusse, vett saan ojast.

Kell on pool kümme, telgi püstitan käsikaudu ja kustun väga kiirelt.

Kõnnitud 25,1 km.