Magan kauem, et olla lähikonnas, kui San Rocco suure gildi hoone pool
kümme lahti tehakse.
See on täis Tintorettot. Eriti muljetavaldav on
suur saal teisel korrusel oma kullatud lae ja tumedate puuskulptuuridega
seintel, keset mida troonivad hiiglaslikud maalid.
Jala käimise asemel olen üle läinud vaporettodele. Nii väldib üksiti eksimist ja trügimist. Näiteks Arsenalest San Zaccariasse on igatahes parem vett mööda minna, sest Ohete silla juures on pidev tropp ees.
Käin uuesti Campo dei Moril moorlasi pildistamas. Cannaregio vaikus on ülimalt meeldiv pärast vaporetto plärinat. Mario teadis moorlastest ka rohkem rääkida. Need on majas elanud kaupmeestest vennad Rioba, Sandi ja Afani ja nende teener, kes tulid Veneetsiasse aastal 12. sajandil Moreast Peloponnesoselt. Legendi kohaselt muutusid nad kiviks oma ahnuse tõttu. Nurga peal seisval signore Riobal on metallist nina, mis pandi kaotatu asemele millalgi 1800 ja mille puudutamine peaks õnne tooma. Võibolla seepärast varastati tema pea hiljuti, aga politsei leidis selle õnneks üles.
Nüüd on ka Madonna dell'Orto kirik lahti, ka seal on maalid valdavalt Tintorettolt. Reprona on väljas Bellini madonna lapsega, mille originaal varastati 1993. aastal. Väikses kabelis on imettegev kuju.
Vaporettopeatuses otsustavad kaks jaapanlannat oma küpsised tuvidele pudistada, mis tekitab tuvikähmluse keset õõtsuvat ooteputkat. Ameerika turistid pildistavad seda vaimustunult. Selge see, miks kohalikud turiste ja tuvisid ei salli.
Kavas on saared. Et rapsimiseks ei läheks, olen San Erazmo siiski välja praakinud, sest see asub teisel liinil, alles on kolm turistide lemmikut. Alustan tagantpoolt ja suundun kõigepealt Torcellole, kus kiriku kellatornist on hea vaade ümbritsevale soolasoole ja muidu rahu ja vaikus. Sellest saarest algas laguuni asustus, praeguseks elab seal alla saja inimese. Ezra Poundi lemmikkoht. Paraku on kellatorn renoveerimisel ja ülejäänud saar praktiliselt külastajatele lukus. Seega naasen üsna kähku Buranole, mis on tuntud värviliste majade poolest. Kui värv, siis värv. Kahtlustan, et praegu soositakse seda kõigiti ka turismiametnike poolt, et igaüks oma maja naabri omast võimalikult erinevaks värviks. Tiirlen pildistades pisut ringi ja maandun sööma. Kelnerid teevad nägusid, toovad mulle tasuta limoncellot ja üks palub mul lõpuks külalisteraamatusse kirjutada. Hoolimata nende püüdlustest maksan kaardiga ja põgenen jootraha jätmata. Nagunii on hinna sees juba 10% service tax'i. Kulub aega enne kui jõuan vaporettopeatusse. Ilmneb, et Mazzorbo tagant tõuseb suur tume pilv ja lööb välku. Pilv jõuab vaporettole järele keset laguuni, tõuseb metsik tuul ja kibekiiresti on inimesed vaporetto lahtisest osast kajutisse kadunud. Veneetsias paistab päike.
Murano on vihmajärgne ja enamuses osas juba suletud.
San Michele jääb järgmiseks korraks. Nagu ka hulk muid asju, näiteks meresõidumuuseum ja Giudecca 795, sest just saabus teade kohalikult Wagneri ühingult, et nad lasevad mind homme Richardi viimastesse eluruumidesse sisse.
Jala käimise asemel olen üle läinud vaporettodele. Nii väldib üksiti eksimist ja trügimist. Näiteks Arsenalest San Zaccariasse on igatahes parem vett mööda minna, sest Ohete silla juures on pidev tropp ees.
Käin uuesti Campo dei Moril moorlasi pildistamas. Cannaregio vaikus on ülimalt meeldiv pärast vaporetto plärinat. Mario teadis moorlastest ka rohkem rääkida. Need on majas elanud kaupmeestest vennad Rioba, Sandi ja Afani ja nende teener, kes tulid Veneetsiasse aastal 12. sajandil Moreast Peloponnesoselt. Legendi kohaselt muutusid nad kiviks oma ahnuse tõttu. Nurga peal seisval signore Riobal on metallist nina, mis pandi kaotatu asemele millalgi 1800 ja mille puudutamine peaks õnne tooma. Võibolla seepärast varastati tema pea hiljuti, aga politsei leidis selle õnneks üles.
Nüüd on ka Madonna dell'Orto kirik lahti, ka seal on maalid valdavalt Tintorettolt. Reprona on väljas Bellini madonna lapsega, mille originaal varastati 1993. aastal. Väikses kabelis on imettegev kuju.
Vaporettopeatuses otsustavad kaks jaapanlannat oma küpsised tuvidele pudistada, mis tekitab tuvikähmluse keset õõtsuvat ooteputkat. Ameerika turistid pildistavad seda vaimustunult. Selge see, miks kohalikud turiste ja tuvisid ei salli.
Kavas on saared. Et rapsimiseks ei läheks, olen San Erazmo siiski välja praakinud, sest see asub teisel liinil, alles on kolm turistide lemmikut. Alustan tagantpoolt ja suundun kõigepealt Torcellole, kus kiriku kellatornist on hea vaade ümbritsevale soolasoole ja muidu rahu ja vaikus. Sellest saarest algas laguuni asustus, praeguseks elab seal alla saja inimese. Ezra Poundi lemmikkoht. Paraku on kellatorn renoveerimisel ja ülejäänud saar praktiliselt külastajatele lukus. Seega naasen üsna kähku Buranole, mis on tuntud värviliste majade poolest. Kui värv, siis värv. Kahtlustan, et praegu soositakse seda kõigiti ka turismiametnike poolt, et igaüks oma maja naabri omast võimalikult erinevaks värviks. Tiirlen pildistades pisut ringi ja maandun sööma. Kelnerid teevad nägusid, toovad mulle tasuta limoncellot ja üks palub mul lõpuks külalisteraamatusse kirjutada. Hoolimata nende püüdlustest maksan kaardiga ja põgenen jootraha jätmata. Nagunii on hinna sees juba 10% service tax'i. Kulub aega enne kui jõuan vaporettopeatusse. Ilmneb, et Mazzorbo tagant tõuseb suur tume pilv ja lööb välku. Pilv jõuab vaporettole järele keset laguuni, tõuseb metsik tuul ja kibekiiresti on inimesed vaporetto lahtisest osast kajutisse kadunud. Veneetsias paistab päike.
Murano on vihmajärgne ja enamuses osas juba suletud.
San Michele jääb järgmiseks korraks. Nagu ka hulk muid asju, näiteks meresõidumuuseum ja Giudecca 795, sest just saabus teade kohalikult Wagneri ühingult, et nad lasevad mind homme Richardi viimastesse eluruumidesse sisse.
Lisa kommentaar