Turistiliikluse tuiksooned ja kohalike liikumisteed on erinevad.
Veneetslased tulevad hommikuti nurgatagustest ja tupiktänavatest ning
suubuvad kokku vaporettopeatusse viivale tänavale. Vaporettost avaneb ka
turistile sootuks teistsugune vaade ja võib paremini mõista seda veest
tänavatega linna.
Kokkulepitud kohas Arsenale peatuses olen kohal veerand tundi varem, kolmveerand kaheksa. Vahin ringi ja kui ennast taas ümber keeran, on seal habemik Leicaga, kes koputab muiates endale kõhu peale. See on Mario. Mario on elukutseline fotograaf, ühe spetsialiteedina pildistab ta pulmi, aga korraldab ka töötubasid. Järgmised kolm ja pool tundi luusime mööda Castello kõrvaltänavaid ja sisehoove, keerleme ümber purskkaevude ja varitseme pahaaimamatuid möödakäijaid, et nad satuks fotol õigele kohale. Vahepeal käime ka kohvi joomas, sest Mariol on kohvijoomise aeg.
Kõigepealt uurib Mario senise pildistamiskogemuse kohta ja vaatab üle mu kaamera seaded. Terve hulk asju muudetakse ära. Kaamera muutub paugust palju paremaks pilliks. Inimesed ei tunne oma kaameraid, sealhulgas mina, ja selle töötamise põhimõtteid. Põhimõtetega on mul asi natuke parem.
Kuuldes, et olen Eestist, teatab Mario, et Eesti on tema jaoks müstiline maa. Sellest on vähe teada ja kuulda. Pakub, et meid on viis miljonit. On kade, et olen saanud virmalisi näha. Tema käis Islandil polaarpäeva ajal. Üksteist aastat töötas ta Aafrikas ja siis igal pool mujal maailmas. Sündinud on Veneetsias ja nii palju kui on teada, on ta perekond siin elanud viimased 300 aastat.
Mario ei salli tuvisid. Ütleb, et need on nagu rotid.
Õpin valgust mõõtma. See on oskus, millesse pole suutnud süveneda, aga mis on kahtlemata vajalik. Saan ka nipi inimeste pildistamiseks. Teema on tänavafoto. Lisaks sellele, kuidas pildistada, jagab Mario ka näpunäiteid, mida mitte pildistada, vähemalt Veneetsias: kotte ja mängiasju müüvaid mustanahalisi, kerjuseid, kes on elukutselised ja kellelt raha pärast ära korjatakse, ja lapsi. Mustanahalisi nimetatakse Veneetsias muidu moorlasteks.
Nii hästi nagu filmifotograafias ja kompositsioonis, orienteerub Mario ka pilditöötlusprogrammides ja netist kättesaadavates fotoajakirjades. On aru saada, et nagu Ariannale, on ka Mariole vastumeelne, et enamus turiste liigub ringi ainult Markuse väljaku ümbruses. See pole tõeline Veneetsia.
Mario lahkub minust sealsamas Arsenale juures. Üks ägedamaid üritusi siin seni, lisaks laguunil käimisele.
Markuse väljak on rahvast puupüsti täis (pole ime, et Veneetsia vajub), loobun basiilikasse mineku mõttest. Selle asemel lähen Dali maailma. On palju tuntud asju: sulanud aeg, obeliskiga elevant, sahtlitega naine ja muu, nii skulptuuride kui ka pildina. Kõige lahedamad on Goya „kapriiside" täiendused, originaalid reprodega kõrvuti umbes nagu „leia 10 erinevust“. Dali on lisanud värvi ja mõned kõnekad detailid. Väljas on ka mõned Piibli ja Dante „Jumaliku komöödia“ illustratsioonid.
Pärast prosecco ja kreeka salati pausi rakendan õpitud oskusi praktikasse ja siis otsin taas üles Dalmaatsia gildihoone, mille on pilte täis maalinud Capriccio. On Püha Jüri ja Hieronymust. Need olid dalmaatslaste kaitsepühakud.
Fenices saab netiväljaprindi vahetada korraliku pileti vastu ja minna koju ümber riietuma. Elaks vahelduseks nagu soliidsed inimesed. Esialgu on üsna valge varese tunne, aga teatrile lähemale jõudes suureneb viisakalt riides inimeste kontsentratsioon hüppeliselt.
Fenice teater ehitati esimest korda 1790 ja seal on esietendunud Rossinit ja Stravinskit ja muid. Puust linna häda, asi on paar korda põlenud. Kõige põhjalikumalt aastal 1996, kui teater põles maani maha. John Berendt kirjutab tulekahjust ja süütaja otsingutest huvitavalt oma raamatus. Veneetsias öeldakse selliste asjade puhul „com'era, dov’era“ – nagu oli ja sinna kus oli. Taasavati 2004. Ehitati samasugune pisikeste loožide ja kullatud lae ja nikerdatud piiretega. Kahel kõrgemal korrusel on tavapärased rõdud, kolmel alumisel loožid, millele oli ammustel aegadel kombeks etenduse ajal kardin ette tõmmata, et selle taga süüa, juua ja lobiseda, kardin lükati kõrvale ainult huvitavamate episoodide ajaks. Saalis ei kustutatud tol ajal ka tulesid, et kõik saaks võimalikult palju naaberloožidesse piiluda. Praegu lähevad tuled laulmise ajaks kustu. Saal on rahvast täis ja ovatsioonid marulised. Verdi ja Rigoletto.
Kokkulepitud kohas Arsenale peatuses olen kohal veerand tundi varem, kolmveerand kaheksa. Vahin ringi ja kui ennast taas ümber keeran, on seal habemik Leicaga, kes koputab muiates endale kõhu peale. See on Mario. Mario on elukutseline fotograaf, ühe spetsialiteedina pildistab ta pulmi, aga korraldab ka töötubasid. Järgmised kolm ja pool tundi luusime mööda Castello kõrvaltänavaid ja sisehoove, keerleme ümber purskkaevude ja varitseme pahaaimamatuid möödakäijaid, et nad satuks fotol õigele kohale. Vahepeal käime ka kohvi joomas, sest Mariol on kohvijoomise aeg.
Kõigepealt uurib Mario senise pildistamiskogemuse kohta ja vaatab üle mu kaamera seaded. Terve hulk asju muudetakse ära. Kaamera muutub paugust palju paremaks pilliks. Inimesed ei tunne oma kaameraid, sealhulgas mina, ja selle töötamise põhimõtteid. Põhimõtetega on mul asi natuke parem.
Kuuldes, et olen Eestist, teatab Mario, et Eesti on tema jaoks müstiline maa. Sellest on vähe teada ja kuulda. Pakub, et meid on viis miljonit. On kade, et olen saanud virmalisi näha. Tema käis Islandil polaarpäeva ajal. Üksteist aastat töötas ta Aafrikas ja siis igal pool mujal maailmas. Sündinud on Veneetsias ja nii palju kui on teada, on ta perekond siin elanud viimased 300 aastat.
Mario ei salli tuvisid. Ütleb, et need on nagu rotid.
Õpin valgust mõõtma. See on oskus, millesse pole suutnud süveneda, aga mis on kahtlemata vajalik. Saan ka nipi inimeste pildistamiseks. Teema on tänavafoto. Lisaks sellele, kuidas pildistada, jagab Mario ka näpunäiteid, mida mitte pildistada, vähemalt Veneetsias: kotte ja mängiasju müüvaid mustanahalisi, kerjuseid, kes on elukutselised ja kellelt raha pärast ära korjatakse, ja lapsi. Mustanahalisi nimetatakse Veneetsias muidu moorlasteks.
Nii hästi nagu filmifotograafias ja kompositsioonis, orienteerub Mario ka pilditöötlusprogrammides ja netist kättesaadavates fotoajakirjades. On aru saada, et nagu Ariannale, on ka Mariole vastumeelne, et enamus turiste liigub ringi ainult Markuse väljaku ümbruses. See pole tõeline Veneetsia.
Mario lahkub minust sealsamas Arsenale juures. Üks ägedamaid üritusi siin seni, lisaks laguunil käimisele.
Markuse väljak on rahvast puupüsti täis (pole ime, et Veneetsia vajub), loobun basiilikasse mineku mõttest. Selle asemel lähen Dali maailma. On palju tuntud asju: sulanud aeg, obeliskiga elevant, sahtlitega naine ja muu, nii skulptuuride kui ka pildina. Kõige lahedamad on Goya „kapriiside" täiendused, originaalid reprodega kõrvuti umbes nagu „leia 10 erinevust“. Dali on lisanud värvi ja mõned kõnekad detailid. Väljas on ka mõned Piibli ja Dante „Jumaliku komöödia“ illustratsioonid.
Pärast prosecco ja kreeka salati pausi rakendan õpitud oskusi praktikasse ja siis otsin taas üles Dalmaatsia gildihoone, mille on pilte täis maalinud Capriccio. On Püha Jüri ja Hieronymust. Need olid dalmaatslaste kaitsepühakud.
Fenices saab netiväljaprindi vahetada korraliku pileti vastu ja minna koju ümber riietuma. Elaks vahelduseks nagu soliidsed inimesed. Esialgu on üsna valge varese tunne, aga teatrile lähemale jõudes suureneb viisakalt riides inimeste kontsentratsioon hüppeliselt.
Fenice teater ehitati esimest korda 1790 ja seal on esietendunud Rossinit ja Stravinskit ja muid. Puust linna häda, asi on paar korda põlenud. Kõige põhjalikumalt aastal 1996, kui teater põles maani maha. John Berendt kirjutab tulekahjust ja süütaja otsingutest huvitavalt oma raamatus. Veneetsias öeldakse selliste asjade puhul „com'era, dov’era“ – nagu oli ja sinna kus oli. Taasavati 2004. Ehitati samasugune pisikeste loožide ja kullatud lae ja nikerdatud piiretega. Kahel kõrgemal korrusel on tavapärased rõdud, kolmel alumisel loožid, millele oli ammustel aegadel kombeks etenduse ajal kardin ette tõmmata, et selle taga süüa, juua ja lobiseda, kardin lükati kõrvale ainult huvitavamate episoodide ajaks. Saalis ei kustutatud tol ajal ka tulesid, et kõik saaks võimalikult palju naaberloožidesse piiluda. Praegu lähevad tuled laulmise ajaks kustu. Saal on rahvast täis ja ovatsioonid marulised. Verdi ja Rigoletto.
Lisa kommentaar