Läbi katuseakna tuppa paistev taevas on taas sinine.
Kell 10 saab
Miracoli kirikust kätte kirikute grupipileti. Grupis on kirikud, mitte
mina. Teele jääb Marco Polo sünnimaja asukoht. Või mitte päris teele,
aga läheduses asuvasse tänavaterägastikku. Õige maja ei seisa seal küll
juba ammu enam, aga on pisike plats ja sottoportego, mis kannavad nime
„Il Milione". See oli Marco Polo reisikirjelduse pealkiri.
Pisikesest lärmakast kohvibaarist saan üht-teist hamba alla. Espresso leti ees tundub igal pool maksvat ühe euro, teine tuleb croissanti eest lisaks. Veedan aega raamatu ja hommikutualetti tegevate tuvide jälgimisega.
Miracoli kirik on hiljuti Save Venice-nimelise organisatsiooni abiga restaureeritud ja näeb välja nagu uus. Renessanssarhitektuuri pärl, nagu selle kohta kirjutatakse. Ehitati 15. sajandil kaheksa aastaga imettegeva pildi leidmise auks. Kirik on kaunistatud pulmadeks, täna abielluvad Salvadore ja Christina. Laest vaatavad alla kiriku kaitsepühakud. Imettegev pilt on altaril.
Järgmisena kavas oleva SS Giovanni e Paolo kiriku ehitasid dominiiklased. Neil käis pisike võistlus frantsiskaanlastega, kes panid umbes samal ajal püsti Frari kiriku. Need said mõlemad Markuse basiilikast suuremad, mis polnud ette nähtud ja et vältida kirikute lammutamist, hakati neisse doodže matma. Dominiiklaste kirik on roosadest tellistest ja näeb välja nagu kunstinäitus.
Põikan sisse ka Maria Formosa kirikusse. Mõjub roosa, rõõmsa ja steriilsena. Paar Veronese pilti on seintel.
Markuse väljak on rahvast pungil täis, päike kütab temperatuuri üles. Basiilika juures lookleb kilomeetrine saba. Selge, teine kord, mõnel nädalasisesel päeval näiteks. Doodži palee ees on olukord lootusrikkam, sisse saab veerand tunniga. Palee nagu palee ikka, seintest ja lagedest vaatab välja kunst. Selle kõige keskel pidi ikka päris kummaline elada olema. Samas olidki doodžid teatud mõttes oma ameti vangid ja pidid olukorraga leppima. Väljas on ka sõjariistad, nikerdustega kaunistatud püstolid, mõõgad ning kiivrid ja metallist kübarad, mille kõrval KL-i varustus on lausa luksuslik. Põrand õõtsub aeg-ajalt ja tuletab meelde, et Veneetsia vajub. Paleest viib kinnine sild vanglasse. Ohete sild. Siit läks üle ka näiteks Casanova (imelik nimi mehel: uus maja). Pilude vahelt paistab kanal. Kongid mõjuvad Itaalia päikeses valgusküllastena.
Tangin kohvi ja manustan järgmise kiriku seinaorvas jalgu kõlgutades jäätise. Vaade Giudecca kanalile, mida mööda toimub elav liiklus. Tuvid lendavad turistidele pihta. Kirik on aga lõunale läinud.
Gallerie dell'Accademias on väljas Itaalia kunstnike koorekihi maalid: Tizian, Tintoretto, Bellini, Veronese, Carpaccio ja muu. Kirjud värvid, voogavad kangad. Justkui kontrastiks on esimeses ruumis vanad ikoonid ümmarguste nägude ja ükskõiksete silmadega. Korduvad ühed ja samad motiivid, lisaks tavapärastele piiblilugudele Püha Markuse kannatusi ja stseene doodžide elust. Massist eraldub Ippolito Caffi, kelle „Udu Markuse väljakul" on umbes nagu „viis neegrit pimedas toas“. Piltidelt ei jää silma mitte ühtegi rõõmsat nägu.
Santa Maria del Rosario (Gesuati) kirik on vahepeal lahti tehtud. Jesuiitidega pole sel siiski midagi pistmist, jesuiitide kirik on linna teises servas. Lihtne, klassitsistlik, laes värviline Tiepolo.
Spritz turgutab väsinud vaimu ja jaksan läbida ka Guggenheimi. Peggy Guggenheim elas elu lõpupoole Veneetsias ja tekitas kohalikus seltskonnas hulga kõmu. Siin pole enam mingit voogamist: Picasso, Braque, Kandinsky, Picabia, Chagall, Miro, Dali, Max Ernst. Viimane oli Peggy elukaaslane. Tanguy oli teine Dali. Luigi Russolo udu on põhimõtteliselt nagu Ippolito Caffi oma Accademias. Ainult et sinine.
Viin raamatu koju ära ja puhkan pisut jalga. Turistile peaks olema nähtud ette siesta. Aga sel ajal nad, sindrid, panevad ju kõik muuseumid kinni.
Jõlgun pisut ringi, et teha aega parajaks õhtusöögi ja kummitusejuttude tuuri vahel.
Seal räägitakse lugusid. Rialto hotellis kummitab. Üksvahe oli Veneetsias 115 kasiinot (casa -> casino – väike maja). Müüdavad naised jagunesid kaheks: odavamad tegutsesid Rialto silla läheduses, kallimad kasiinodes. Enda isiku varjamiseks kanti maski, et mitte perekonda häbistada. Armastuseabielud polnud moes ja ega siis kurtisaan pidanud ilmtingimata vallaline olema. Kasiino ukse kohal olid piiluaugud, kust kontrolliti, ega uksele koputaja pole kellegi, abikaasa, isa või vend. Kui oli, sai põgeneda salakäike mööda, näiteks kanalis ootavasse paati. Rongijaama läheduses tegutses mõnisada aastat tagasi trahteripidaja, kes müüs edukalt katku ajal orvuks jäänud lastest tehtud vorsti ja biifsteeki. Kulus paar aastat, enne kui ta vahele jäi. Il Bovolo tornis on sõbralik kummitus, samuti Palazzo Grassis. Esimene neist olevat ka infrapunakaamera peale jäänud. Rialto silla ehitamisel lõi kaasa saatan, võttes sillaehitaja naise ja poja hinge.
I'm telling you stories. Trust me (Jeanette Winterson).
Pärast selliseid põrutavaid uudiseid on valvsus langenud ja esimest korda tänase päeva jooksul eksin ära, teel Rialto sillalt Friari kirikuni, mida mööda on ometi juba mitu korda käidud. Mõtlesingi just, et on eksimisevaba päev. Eip.
Lõpuks ometi õnnestub ühilduda korteris pesitsevasse internetti.
Pisikesest lärmakast kohvibaarist saan üht-teist hamba alla. Espresso leti ees tundub igal pool maksvat ühe euro, teine tuleb croissanti eest lisaks. Veedan aega raamatu ja hommikutualetti tegevate tuvide jälgimisega.
Miracoli kirik on hiljuti Save Venice-nimelise organisatsiooni abiga restaureeritud ja näeb välja nagu uus. Renessanssarhitektuuri pärl, nagu selle kohta kirjutatakse. Ehitati 15. sajandil kaheksa aastaga imettegeva pildi leidmise auks. Kirik on kaunistatud pulmadeks, täna abielluvad Salvadore ja Christina. Laest vaatavad alla kiriku kaitsepühakud. Imettegev pilt on altaril.
Järgmisena kavas oleva SS Giovanni e Paolo kiriku ehitasid dominiiklased. Neil käis pisike võistlus frantsiskaanlastega, kes panid umbes samal ajal püsti Frari kiriku. Need said mõlemad Markuse basiilikast suuremad, mis polnud ette nähtud ja et vältida kirikute lammutamist, hakati neisse doodže matma. Dominiiklaste kirik on roosadest tellistest ja näeb välja nagu kunstinäitus.
Põikan sisse ka Maria Formosa kirikusse. Mõjub roosa, rõõmsa ja steriilsena. Paar Veronese pilti on seintel.
Markuse väljak on rahvast pungil täis, päike kütab temperatuuri üles. Basiilika juures lookleb kilomeetrine saba. Selge, teine kord, mõnel nädalasisesel päeval näiteks. Doodži palee ees on olukord lootusrikkam, sisse saab veerand tunniga. Palee nagu palee ikka, seintest ja lagedest vaatab välja kunst. Selle kõige keskel pidi ikka päris kummaline elada olema. Samas olidki doodžid teatud mõttes oma ameti vangid ja pidid olukorraga leppima. Väljas on ka sõjariistad, nikerdustega kaunistatud püstolid, mõõgad ning kiivrid ja metallist kübarad, mille kõrval KL-i varustus on lausa luksuslik. Põrand õõtsub aeg-ajalt ja tuletab meelde, et Veneetsia vajub. Paleest viib kinnine sild vanglasse. Ohete sild. Siit läks üle ka näiteks Casanova (imelik nimi mehel: uus maja). Pilude vahelt paistab kanal. Kongid mõjuvad Itaalia päikeses valgusküllastena.
Tangin kohvi ja manustan järgmise kiriku seinaorvas jalgu kõlgutades jäätise. Vaade Giudecca kanalile, mida mööda toimub elav liiklus. Tuvid lendavad turistidele pihta. Kirik on aga lõunale läinud.
Gallerie dell'Accademias on väljas Itaalia kunstnike koorekihi maalid: Tizian, Tintoretto, Bellini, Veronese, Carpaccio ja muu. Kirjud värvid, voogavad kangad. Justkui kontrastiks on esimeses ruumis vanad ikoonid ümmarguste nägude ja ükskõiksete silmadega. Korduvad ühed ja samad motiivid, lisaks tavapärastele piiblilugudele Püha Markuse kannatusi ja stseene doodžide elust. Massist eraldub Ippolito Caffi, kelle „Udu Markuse väljakul" on umbes nagu „viis neegrit pimedas toas“. Piltidelt ei jää silma mitte ühtegi rõõmsat nägu.
Santa Maria del Rosario (Gesuati) kirik on vahepeal lahti tehtud. Jesuiitidega pole sel siiski midagi pistmist, jesuiitide kirik on linna teises servas. Lihtne, klassitsistlik, laes värviline Tiepolo.
Spritz turgutab väsinud vaimu ja jaksan läbida ka Guggenheimi. Peggy Guggenheim elas elu lõpupoole Veneetsias ja tekitas kohalikus seltskonnas hulga kõmu. Siin pole enam mingit voogamist: Picasso, Braque, Kandinsky, Picabia, Chagall, Miro, Dali, Max Ernst. Viimane oli Peggy elukaaslane. Tanguy oli teine Dali. Luigi Russolo udu on põhimõtteliselt nagu Ippolito Caffi oma Accademias. Ainult et sinine.
Viin raamatu koju ära ja puhkan pisut jalga. Turistile peaks olema nähtud ette siesta. Aga sel ajal nad, sindrid, panevad ju kõik muuseumid kinni.
Jõlgun pisut ringi, et teha aega parajaks õhtusöögi ja kummitusejuttude tuuri vahel.
Seal räägitakse lugusid. Rialto hotellis kummitab. Üksvahe oli Veneetsias 115 kasiinot (casa -> casino – väike maja). Müüdavad naised jagunesid kaheks: odavamad tegutsesid Rialto silla läheduses, kallimad kasiinodes. Enda isiku varjamiseks kanti maski, et mitte perekonda häbistada. Armastuseabielud polnud moes ja ega siis kurtisaan pidanud ilmtingimata vallaline olema. Kasiino ukse kohal olid piiluaugud, kust kontrolliti, ega uksele koputaja pole kellegi, abikaasa, isa või vend. Kui oli, sai põgeneda salakäike mööda, näiteks kanalis ootavasse paati. Rongijaama läheduses tegutses mõnisada aastat tagasi trahteripidaja, kes müüs edukalt katku ajal orvuks jäänud lastest tehtud vorsti ja biifsteeki. Kulus paar aastat, enne kui ta vahele jäi. Il Bovolo tornis on sõbralik kummitus, samuti Palazzo Grassis. Esimene neist olevat ka infrapunakaamera peale jäänud. Rialto silla ehitamisel lõi kaasa saatan, võttes sillaehitaja naise ja poja hinge.
I'm telling you stories. Trust me (Jeanette Winterson).
Pärast selliseid põrutavaid uudiseid on valvsus langenud ja esimest korda tänase päeva jooksul eksin ära, teel Rialto sillalt Friari kirikuni, mida mööda on ometi juba mitu korda käidud. Mõtlesingi just, et on eksimisevaba päev. Eip.
Lõpuks ometi õnnestub ühilduda korteris pesitsevasse internetti.
Lisa kommentaar