veel muuseume

Enne kella poole kaheteistkümnest ekskursiooni (eksole, see karjas ringi käimine) jõuab teha lühikese tiiru Cannaregios. Rongijaama juures käib mingi disko. Ka edasi on tänavatel õhupallide ja Itaalia lippudega inimesed. Igal linnaosal on oma suur kanal, muidugi Sellest Suurest Kanalist kitsam, fassaadid kandilised ja vähem üles vuntsitud. Mõni on üldse ilma vuntsideta. Laguunipoolses otsas puhub tuul. Meri lõhnab. Mitte halvasti. John Inglismaalt sai võibolla asjast valesti aru. Mitte „Venice stinks", vaid „Venice sinks".
Tiir läbi geto näitab koššertoidu restorane ning pigimütside ja habemetega mehi. Tervitavad viisakalt.
Kohvimajapidaja ümiseb omaette laulda. Mööda vehib järjest rohkem reipaid kepikõndijaid. Mitu meest loevad tänaval kõndides ajalehte (mitte ühte ja sama, igaüks ikka eraldi). Kepikõndijaid ilmub järjest rohkem, lähemal vaatlusel osutub, et neil kõigil on samasugused T-särgid. Ei tea, kas sel kõigel on mingit pistmist disko ja õhupallidega?
Veneetslased armastavad loomi. Kasse peetakse rottide pärast, koeri niisama. Aga vaesed loomad, kes peavad oma ihuhädasid kivistel tänavatel ajama. Omanikel on enamasti kilekott või ajaleht kaasas (leht lükatakse looma saba alla ja kari turiste teeb häbenevast loomast pilti), mõnikord on aga näha ka produkt ilma autorita.
Campo dei Moril ehk moorlaste väljakul on maja, mille küljes neli moorlast, turbanid peas. Keegi ei tea õieti, miks nad seal on. Ju siis peavad näitama Veneetsia tihedat sidet idamaadega. Seda näitavad muidugi ka teravatipulised araabiapärased aknad üle linna.
Madonna dell'Orto kirik on kinni. Eriti kristlik hoida kirik pühapäeval suletuna. See-eest on kiriku siseõues tundmatute kunstnike toredatest piltidest näitus. Mõned fotod ja mõned maalid ja siis pildid, mis lähedalt vaadates näevad välja nagu samblik kivil.
Veneetsias on peidetud aiad. Cannaregios näiteks piiluvad üksikud puud üle müüride kanali kohale.
Jõuan Rialto sillale viivale tänavale. Päike piilub hetkeks pilvede vahelt, ehmub siis turistimassi nähes ja kaob taas.
Rialto sillal kohtun kümnekonna kaasturisti ja Ariannaga. Arinna on veneetslanna, säravate silmadega kaunitar. Enamus edastatavast infost on mulle küll juba teada, aga see esitatakse huvitavalt ja segatuna värvikate detailidega, mis tulenevad asjaolust, et tegemist on kohalikuga ja kunstiajaloolasega. Nii selgitatakse Veneetsia majanumbrite süsteemi. Numbrid algavad doodžipaleest ja lähevad sealt järjest spiraalis edasi, jätkudes linnaosade kaupa. Linn on jagatud kuuendikeks – sestieri. Iga kuuendiku piiril on silt viimase majanumbriga. Pisut veider on vaadata turiste, kelle jaoks sõnaühend „ultima numero de ...“ midagi ei ütle, nende siltide all kaarti uurimas. Veneetsia all on 118 saart ja neid ühendab 354 silda + 1. Pluss üks on Hispaania arhitekti hiljuti ehitatud uus sild raudteejaama juures. Rahvapärane nimetus on ponte senza senso, sest sild oli mõttetult kallis. Klaasist ka. Polevat ühtegi teist niimoodi saartele ehitatud linna, räägib Arianna, eirates sujuvalt Amsterdami ja Bangkokki, mis esimesena meelde tulevad. Linnas on ainult üks piazza, Markuse oma, ülejäänud väljakud on campod või väiksemad campiellod. Ühes servas on alati kirik koos kellatorniga ja keskel kaev. Varem olid need aiad, sellest ka nimi. Miks on sotoportego (tunnel) ja calle (tänav), seda teadsin ka enne, uus info on, et fondamenta tähistab tänavat, mille ühes servas on majad, teises kanal.
Näeme Arianna vanaema sünnimaja. Ise elab ta emaga Mestres, kuhu on kolinud ilmselt pea kogu keskklass. Turistid ajavad üüri- ja muude kaupade hinnas nii üles, et kohalikud ei jaksa neid maksta. Lisaks on leivapoodide asemel maski- ja t-särgipoed.
Arianna meelest on linn kõige ilusam aqua alta ehk tõusuvee ajal, mil Veneetsia ennast vees peegeldab ja kõike on topelt.
Kuuleme pikemalt Harry baari omanikust, kes mõtles välja singitoidu, millele pani nime parasjagu linnas resideeruva Carpaccio järgi. Samuti sai Bellini eelistatud virsikumahla ja prosecco segu nime kunstniku järgi. Muidugi on Veneetsiast pärit „karantiin“, „geto“ ja „laatsaret“.
Kõigest kumab veneetslaste tugev iseolemise tunne. Itaaliaga on pikaaegne vabariik liitunud ju alles 19. sajandil.
Firenze ja Veneetsia maalikoolkondade erinevus tehakse selgeks Frari kirikus. Firenzelased tegid põhimõtteliselt värviraamatut – piirjooned kõigepealt ja siis värvisid seest ära. Veneetslased aga hakkasid kohe värviga figuure üles ehitama. Veneetsia maalikunstis olid olulised värvid, valgus ja perspektiiv. Enne Tizianit oli madonnadel taustaks kuldne värv või midagi muud taolist, piltidel puudus sügavus. Polnudki seda enne nii vaadanud.
Frari kirikus ringkäik ka lõpeb. Kirik näeb välja dominikaanlaste omaga analoogne, pärit ikkagi samast ajast. Ainult maale ja haudu on vähem. See pidada olema ainus frantsiskaanlaste kirik, mis on keset linna. Mujal maailmas on need linnast väljas, et kerjusmunkadele kohaselt olla lähemal vaesemale rahvale.
Päike on välja tulnud ja kuna mind on toodud koduukse ette, siis käin riideid vahetamas. Püüan minna Grande San Rosso gildihoonet vaatama, aga satun hoopis sama nimega kirikusse. See on esimene seni külastatud Veneetsia kirikutest, kus lisaks kunstile on ka atmosfäär. Seinal ajab Jeesus rahavahetajaid templist välja. Gildihoone on päeva juba lõpetanud.
Otseteed mööda väikseid tänavaid ja kanaliääri Suure Kanalini orienteerudes taban ühe Veneetsia eripära, see on vee- ja valgusevirvendus lagedes ja sillakaartel.
Ca Pesaros näidatakse idamaist ja moodsat kunsti. St üldiselt on eraldi idamaine ja moodne. Idamaine on kunagise majaomaniku peamiselt Jaapanist kaasatoodud esemed: nikerdustega relvad, muusikariistad, ehted, nõud. Välja on need pandud vaheldumisi noore Jaapani kunstniku töödega, milles ta on seganud traditsioonilisi materjale kaasaegsetega. Moodne kunst idas ja läänes on minu harimata silma jaoks täitsa sarnane, erinevalt vanast. Moodsat kunsti esindab ülakorrusel keegi kohalik noormees, kes on seintele teinud hiigelsuuri ee, pilte? asju? Teoseid ilmselt. Peamiselt mängivad need vormist ja valgusest tekkivatel silmapetetel, suur osa tundub kujutavat seinatäit rindu. Võibolla on muidugi asi ainult mõtlemises kinni. Moodsuse vahel on kaks skulptuuri, mille isegi mina ilma silti lugemata ära tunnen: Rodini Chalais' kodanikud ja Mõtleja. Korrus allpool on 20. sajandi kunstnikud, peamiselt kohalikud, aga ka paar Kandinskyt ja üks Chagall. Selgub, et Caffi oskab ka päevavalgust joonistada.
Jõuab veel ka kullast majja, nagu kõlab Ca d’Oro tõlkes. Tegemist on eramuuseumiga. Tervitamine õnnestub hästi, kuid lõpuks tuleb tunnistada oma tummahamblust ja paluda pikk itaaliakeelne vadin mõnda muusse keelde ümber panna. Ainult mitte prantsuse. Vaatamiseks on väljas hulk madonnasid ja 16.-17. sajandi flaame, mis on päris huvitavad. Flaamid on vahelduseks joonistanud maastikke, igapäevaelu ja vaikelusid. Nature morte: surnud jänes, pardid ja koer.
Muuseumid pannakse kinni, suundun kaubandusvõrku. Rahakotile mõjub Veneetsia mõistagi laastavalt.
Teisel pool Frari kirikut on India söögikoht. Ei suuda kiusatusele vastu panna ja lähen sinna. Ei ole midagi öelda, itaallased võivad kasvõi nahast välja pugeda, aga India köögi vastu nad ei saa. Liiati kui kohal on ehtsad hindud. Väliterassist sõidavad mööda gondlid, küll eri-, küll samast soost paaridega. Mõnes mängib muusika, mõnes aetakse juttu. Hindust peremees lubab mulle linna tutvustada ja vastata kõigile Veneetsiat puudutavatele küsimustele. Sama lubas Tommaso.