Alguses on nõiduslik hommikuudu. Talud ja puud piiluvad selle seest välja.
Estest
sõidab läbi karjade kaupa jalgrattureid. Kindlusepark on kaunistatud
miinivälja lintidega. Keskväljakul sätitakse üles mingit palagani,
kohale on veetud karussell ja kuhjake lund. Avatakse poode. Katedraalis
lõppeb missa. Kerjused seavad ennast trepile valmis. Helistatakse
kirikukelli, kellatorni kohale tekib asja eest, teist taga vikerkaar.
Kirjeldatud jalutusrada ei leidu ja Külli alles ärkab. Imelik hais.
Monselices kohtume Külliga papa Giovanni parklas. Saab ronida mäe otsa, kus on vaade tasandikule ja palee. Kõlgutame balustraadil jalgu, Külli räägib katkematult. Ilm on ilus. All-linnas on kõik poed ja kohvikud kinni pandud, lõpuks leidub üks kaval tädi, kes annab bruscettasid ja kohvi. Kohalikud vanamehed tulevad hulgakesi kaarte mängima.
Sõidame Arqua' Petrarcasse. Tee läheb püstloodis üles parklasse, kus parasjagu vabaneb kaks kohta. Leiame tähistatud matkaraja, mis paraku on 22 kilomeetrit pikk. Nii kaua meil aega pole, aga mõned vaated näeb ära.
Edasi viib tee minu ööbimiskohta, mida Külli tuleb inspekteerima. Vastutulev liiklus mööda ei mahu. Jõuame veinitaluni. Igas suunas veiniistandused. Kondame ringi, luban kõrvaltalusse õhtusöögile minna. Külli küsib igalt vastutulijalt, kuidas Ferrarasse saab. Kogub peotäie ümbruskonna kaarte. Päike loojub oranžilt mägede vahele. Ringkäigult naasnud, siseneme öömajja aiaaugu kaudu. Külli rabab maha jupi aeda. Tundub, et ta pole esimene. Installeerime aia tagasi, klanime omale klaasiga veini ja kisame tühjas restoranis, kuniks töötaja avaldab soovi koju minna. Külli asub pimedas GPS-ga kakeldes teele Ferrara suunas, ma lähen wifi parooli otsima.
Päris pime neil siin lõunamaades öösiti. Orienteerun aiaauguni ja sealt naabertallu. Üks mees ja naine juba söövad vaikides. Mulle tuuakse köögist näidiseks kõik pakutavad neli sorti makarone, et saaksin meelepärased välja valida. Siis tantsitakse ette ülejäänud menüü. Pererahvas sööb teises toas. Kaminas hakkab miskit paukuma. Kõht saab hirmus täis. Mäest alla kõndides tunnen läbi kõhunaha gravitatsiooni. Rekvireerin elutoast matkaradade bukletid, eriti saksakeelsed. Chioggia võib jääda järgmiseks korraks. Vist.
Monselices kohtume Külliga papa Giovanni parklas. Saab ronida mäe otsa, kus on vaade tasandikule ja palee. Kõlgutame balustraadil jalgu, Külli räägib katkematult. Ilm on ilus. All-linnas on kõik poed ja kohvikud kinni pandud, lõpuks leidub üks kaval tädi, kes annab bruscettasid ja kohvi. Kohalikud vanamehed tulevad hulgakesi kaarte mängima.
Sõidame Arqua' Petrarcasse. Tee läheb püstloodis üles parklasse, kus parasjagu vabaneb kaks kohta. Leiame tähistatud matkaraja, mis paraku on 22 kilomeetrit pikk. Nii kaua meil aega pole, aga mõned vaated näeb ära.
Edasi viib tee minu ööbimiskohta, mida Külli tuleb inspekteerima. Vastutulev liiklus mööda ei mahu. Jõuame veinitaluni. Igas suunas veiniistandused. Kondame ringi, luban kõrvaltalusse õhtusöögile minna. Külli küsib igalt vastutulijalt, kuidas Ferrarasse saab. Kogub peotäie ümbruskonna kaarte. Päike loojub oranžilt mägede vahele. Ringkäigult naasnud, siseneme öömajja aiaaugu kaudu. Külli rabab maha jupi aeda. Tundub, et ta pole esimene. Installeerime aia tagasi, klanime omale klaasiga veini ja kisame tühjas restoranis, kuniks töötaja avaldab soovi koju minna. Külli asub pimedas GPS-ga kakeldes teele Ferrara suunas, ma lähen wifi parooli otsima.
Päris pime neil siin lõunamaades öösiti. Orienteerun aiaauguni ja sealt naabertallu. Üks mees ja naine juba söövad vaikides. Mulle tuuakse köögist näidiseks kõik pakutavad neli sorti makarone, et saaksin meelepärased välja valida. Siis tantsitakse ette ülejäänud menüü. Pererahvas sööb teises toas. Kaminas hakkab miskit paukuma. Kõht saab hirmus täis. Mäest alla kõndides tunnen läbi kõhunaha gravitatsiooni. Rekvireerin elutoast matkaradade bukletid, eriti saksakeelsed. Chioggia võib jääda järgmiseks korraks. Vist.
Lisa kommentaar