mäes ja saares

Hommikusöögijuhised näevad ette iseseisvat espressokeetmist. Saabub vanamees, kelle meelest pole asi küllalt hea ja ta ilmub taas tassi capuccinoga. Siis toob juustu, toorsinki ja värsket saia. Selle saia asemel, mis säilib igavesti ja mida ma ei olnud veel ennast sundinud kilest lahti harutama. Leiab kuskilt jogurtit ja omatehtud viinamarjamahla. Viimaks saabuvad värsked kakukesed ja puuviljad. Nende kuivetunute asemele, mis on mulle lauale jäetud. Hommikusöök hakkab ilmet võtma. Õuna ja kakukesed pakin kaasa.
Lahkudes soetan maikaklubile prosecco.
Kuigi seekord oli asi mõeldud tsivilisatsioonipuhkusena, lähen lõpuks ikka omadega metsa. Paarikümnest erinevat rada kirjeldavast bukletist, mis laual vedelesid, on kaks saksakeelsed. 1,5 km rada ja 6 km rada. Esimene on selgelt liiga lühike. Teine teeb tiiru ümber siinse kandi kõige kõrgema mäe, Monte Vende. Sobib.
GPS stardipaika ei tea. Õnneks pole ma tehniliste abivahendite kasutamisega minetanud oskust kaarti lugeda. Nooled näitavad osaliselt suvalistes suundades. Rada on aga olemas, kulgeb mäeküljel puude vahel. Vaade naaberküngastele, põldudele ja küladele. Nauding, mille saan sellistel radadel vantsimisest, on võrreldav raamatulugemisega. Eriti sopase rajalõigu teises otsas on silt teatega, et äsjaläbitud jupp on läbimatu. Ah, mis need itaallased ka teavad. Lõbu saab läbi tund aega rutem kui sakslased arvavad, kuigi matka sisse mahtus ka piknik ja loendamatud fotostopid. Need mäed on siin radu täis. Hea teada.
Tagasi auto juures, saab GPS ülesandeks juhatada mind mäest alla ja läbi viimaste aasristmike lennujaamani. Siin on need küll pigem pusaristmikud.
Lennujaamas auto ära, masinast vaporetto nädalakaart, bussiga saarele, saarel postkastist võti ja vaporetto peale. Madala päikese valgus on soe, tuul külm. Orienteerun eksimatult korterini. Neil on maru täpsed juhised. Korter asub umbes seitsmendal korrusel või midagi. Ja korteri sees läheb veel trepp poole korruse jagu üles. Järgmine tund aega tutvun olukorraga, ahhetan ja pildistan. Oma katuseterrass. Suur mullivann. Valgust täis elutuba, kamin, laual kandikul kaks klaasi, kaks pudelit punase vedelikuga ja kaks kommi, aknast paistab Markuse basiilika kellatorn. Nad vist ikka ei uskunud, et ma tulengi üksi. Köök kõigi kodumasinatega. Suur magamistuba. Veel üks magamistuba omaette tualeti ja pesemise fatsiliteediga. Redel pööningule ronimiseks. Wifi parool. Kari reisijuhte. Prügimajandus on omaette teadus. Keeran kõik radikad sooja tegema. Tarbin ühe pudeli punast vedelikku ja teen plaani. Loodetavasti ei märka keegi pimedas mu poriseid saapaid ja püksisääri.
Aqua Alta raamatupood on umbes kahe minuti kaugusel. Sisenen kõrvaluksest. Raamatuid on laeni, ka keset poodi trooniv gondel ja vannid on neid täis. Siis ei saa üleujutuse ajal märjaks. Raamatukuhjade otsas lösutavad kolm kassi. Põhiliselt kõik on itaalia keeles, paar riiulit ka saksa, inglise ja prantsuse keeles. Saksakeelsed on kahes reas. Pööran riiulid segamini. Nüüd võiks Krõõp tulla ja kõik värvide järgi tagasi panna. Peamiselt on sisseostja tundnud huvi teatri ja kunsti vastu, ülejäänu on eklektika. Müüja kujutab endast vanaldast casanovat ja on ümbritseva segaduse üle väga uhke.
Korteris leiduvas juhendmaterjalis nimetatud söögimaja on kinni, võtan järgmise ja peletan lendu portsu personali, kes laua ääres külastajaid etendas. Olen täheldanud, et teenindav personal muutub tavaliselt väga tähelepanelikuks ja viisakaks, kui kraamida lagedale märkmik ja pastakas ning asuda ülestähendusi tegema. Meelitan sisse järgmised kliendid.
Tagasi kulgen enam-vähem sama rada pidi. Aga ega Veneetsias ei püsi tänavad nagunii paigal. Vähemalt on need mõnusalt liiklusvabad, saab muretult keset teed pildistada või kaarti lugeda või lihtsalt vahtida paremale-vasakule, otsustamaks kummale poole minna.
Peggy Guggenheim kirjutas oma mälestusteraamatus, mille siit eelmisel korral ostsin, et Veneetsiasse ei ole mõtet tulla mesinädalaid veetma ega muidu romantilisele väljasõidule, sest armutakse Veneetsiasse ja nii tekiks armukolmnurk. Tuleb tulla üksi.