Äratus pisut enne keskpäeva, hommikuooteks mango, päris-hommikueineks pannkook ja palju kohvi.
Edasises menüüs on matkaputka, klots ja geopeitus.
Matkaputka asub uue nimega uuel aadressil, on täiesti märgistamata ja selle leidmine eeldab mitmete sallikaupmeestega suhtlemist. Putkas on Ifti vend, Ifti tuleb kella kuue paiku, tulgu me siis tagasi.
Ronime lõõskavas päikeses kuningapaleeni, kus peamisteks vaatamisväärsusteks on rabavad vaated teelt ja kemmerg, mis kujutab endast pimedat madalat liivahunnikuga ruumi, mille keskele on kaevatud auk. Kemmergu leiab lõhna järgi. Kuningas käis seal jala.
Paleest edasi kõrgub Tsemo tempel, mis on suuremalt jaolt küll lukus ja täidetud jaapanlastega, ent mille lähedal lubab Mari Öö asuvat aaret. Turnime mööda kive, libistame end mööda seina, piilume orvadesse. Ei midagi. Enne rajale naasmist vaatame igaks juhuks veel ühte kohta. Seal ongi. Juhhuu. Teel alla kohtume mehega, kes pärit Punjabist, kuid peab juba kuus aastat Kaunases restorani.
Matkaputkasse on ilmunud Wasim. Teda nägin viimati 10 aastat tagasi. Priskem, juustes veidi halli, abielus, kaks last. Kurb on see, et abielu sõlmiti perekonna survel ja alguses ei olnud Wasim sellega üldse rahul, mistõttu olevat tema sõber Sunny abiellumist edasi lükanud. Rääkigem autonoomiast ja motivatsioonist. Nüüdseks tundub Wasim olevat olukorraga leppinud, kuigi reisimiseks vajab ta naise luba. Meie matkaplaaniga pole ta täpselt kursis, aga homseks hobuseid ei ole. Ifti hilineb. Selgub, et matka lõpp-punktist Phugtali kloostri külastamine võtab ainult päeva, mitte kolm nagu mõni aeg tagasi. Tee on ehitatud. Seega on meil järsku kaks lisapäeva, mille lennu edasilükkamine ära sõi. Saabub Ifti ja teeb meile parema hinna kui alguses lubatud. Kloostrikülastus on kauba peale. Alustame tõenäoliselt ülehomme. Kohe hakatakse igale poole helistama.
Läheme jalust ära, sööme kõhud punni ja valame õlut peale. Restoraninurka tekib elav muusika.
Teel hotelli teeme tihedalt peatusi, et Mari saaks kotte ja kellasid vaadata. Ühel neist saame omale sõbra Ahmedi, kes oskab paar sõna eesti ja soome keelt, pakub teed ja räägib kogu oma eluloo.
Paistab, et Krõõp on mulle vahepeal auto ostnud.
Matkaputka asub uue nimega uuel aadressil, on täiesti märgistamata ja selle leidmine eeldab mitmete sallikaupmeestega suhtlemist. Putkas on Ifti vend, Ifti tuleb kella kuue paiku, tulgu me siis tagasi.
Ronime lõõskavas päikeses kuningapaleeni, kus peamisteks vaatamisväärsusteks on rabavad vaated teelt ja kemmerg, mis kujutab endast pimedat madalat liivahunnikuga ruumi, mille keskele on kaevatud auk. Kemmergu leiab lõhna järgi. Kuningas käis seal jala.
Paleest edasi kõrgub Tsemo tempel, mis on suuremalt jaolt küll lukus ja täidetud jaapanlastega, ent mille lähedal lubab Mari Öö asuvat aaret. Turnime mööda kive, libistame end mööda seina, piilume orvadesse. Ei midagi. Enne rajale naasmist vaatame igaks juhuks veel ühte kohta. Seal ongi. Juhhuu. Teel alla kohtume mehega, kes pärit Punjabist, kuid peab juba kuus aastat Kaunases restorani.
Matkaputkasse on ilmunud Wasim. Teda nägin viimati 10 aastat tagasi. Priskem, juustes veidi halli, abielus, kaks last. Kurb on see, et abielu sõlmiti perekonna survel ja alguses ei olnud Wasim sellega üldse rahul, mistõttu olevat tema sõber Sunny abiellumist edasi lükanud. Rääkigem autonoomiast ja motivatsioonist. Nüüdseks tundub Wasim olevat olukorraga leppinud, kuigi reisimiseks vajab ta naise luba. Meie matkaplaaniga pole ta täpselt kursis, aga homseks hobuseid ei ole. Ifti hilineb. Selgub, et matka lõpp-punktist Phugtali kloostri külastamine võtab ainult päeva, mitte kolm nagu mõni aeg tagasi. Tee on ehitatud. Seega on meil järsku kaks lisapäeva, mille lennu edasilükkamine ära sõi. Saabub Ifti ja teeb meile parema hinna kui alguses lubatud. Kloostrikülastus on kauba peale. Alustame tõenäoliselt ülehomme. Kohe hakatakse igale poole helistama.
Läheme jalust ära, sööme kõhud punni ja valame õlut peale. Restoraninurka tekib elav muusika.
Teel hotelli teeme tihedalt peatusi, et Mari saaks kotte ja kellasid vaadata. Ühel neist saame omale sõbra Ahmedi, kes oskab paar sõna eesti ja soome keelt, pakub teed ja räägib kogu oma eluloo.
Paistab, et Krõõp on mulle vahepeal auto ostnud.
Lisa kommentaar