Hommikul on vastuvõtulauas uus poiss, kes ei tea kokkulepetest tasuta söömise ja lennujaamatranspordi kohta midagi.
Jaurame natuke, tellime siis ise uberi takso nagu tavaliselt ja lahkume söögi eest maksmata. See osa Indias reisimisest oligi imelikult seni puudu.
Hommikusöök juba tuttavas kohas ning seekord lastakse ka lennukile. Enne ajan segadusse turvakontrolli, kus soengu järgi otsustades saadetakse mind härrade ritta. Lehis on ilus päikesepaisteline ilm, soe märg käterätt on lõpuks õuest ära võetud. Inimesed on sõbralikud, hotell kena. Telefonilevi ei ole.
Hakkame kohe aklimatiseeruma. Külalistemaja peremees on meie pärast mures ja käib pidevalt küsimas, kuidas me ennast tunneme. Aga meie läheme linna peale. Linn on veidi mäest üles ja jalutamine võtab keskmiselt võhmale. Sööme ühes kohas ja sööme teises kohas. Kuigi kilekotid olid siin juba viis aastat tagasi keelatud, harrastatakse plastikust joogikõrsi. Otsime matkapoiste putkat, aga see paistab olevat kas kolinud või nime muutnud. Osad sildid on vähemalt tuttavad ja vana koha peal. Kesktänav, mis viis aastat tagasi oli üles kaevatud, on tehtud moodsaks jalakäijate alaks.
Hargneme. Mari suundub tegema uurimistööd sallipoodidest, me Kallega ostame aprikoose ja kolame vanalinnas, kust leiame tutika sikhi gurudwara, mis kõrgub helevalgena ehitusplatside kohal. Suurte tänavate kaubandus on orienteeritud turistidele, kohalikud on kolinud väikestele kõrvaltänavatele. Seletamatul kombel laseb Kalle end nännipoodi meelitada. Keset seda troonib lühikestes pükstes ja matkasaabastes vanamees, kelle ette laotatakse värvilisi kangaid. Arvab, et me peaks aitama tal voodikatet valida. Ütlen, et roosat ma ei võtaks ning ise ei kavatse midagi osta, sest esiteks puuduvad mul kodu ja voodi, teiseks ei meeldi mulle ostlemine ja asjad. Vanamees peab oma murega ise hakkama saama. Raamatupoes on ikka müügil samad kilesse pakitud kopeeritud raamatud.
Hotellis on vahepeal elekter ära läinud ja sellega seoses pole ka vett. Aprikooside pesemine jääb pooleli. Need, mis puhtaks saavad, maitsevad hästi. Kuna paistab, et midagi paremaks ei lähe, kõnnime veidi tagasi. Palveveski taga restoranis on elektrit, süüa ja õlut, aga mitte internetti. Õnneks pääseb läbi lillepeenra hotelli, milles on internetti. Mari on kadunud. Korraks tuleb ta meile veidra soenguga isegi tänaval vastu, aga läheb täitsa võõra näoga mööda.
Viimaks tulevad välja nii elekter kui ka Mari, aga mitte internet. Internet kaputt.
Hommikusöök juba tuttavas kohas ning seekord lastakse ka lennukile. Enne ajan segadusse turvakontrolli, kus soengu järgi otsustades saadetakse mind härrade ritta. Lehis on ilus päikesepaisteline ilm, soe märg käterätt on lõpuks õuest ära võetud. Inimesed on sõbralikud, hotell kena. Telefonilevi ei ole.
Hakkame kohe aklimatiseeruma. Külalistemaja peremees on meie pärast mures ja käib pidevalt küsimas, kuidas me ennast tunneme. Aga meie läheme linna peale. Linn on veidi mäest üles ja jalutamine võtab keskmiselt võhmale. Sööme ühes kohas ja sööme teises kohas. Kuigi kilekotid olid siin juba viis aastat tagasi keelatud, harrastatakse plastikust joogikõrsi. Otsime matkapoiste putkat, aga see paistab olevat kas kolinud või nime muutnud. Osad sildid on vähemalt tuttavad ja vana koha peal. Kesktänav, mis viis aastat tagasi oli üles kaevatud, on tehtud moodsaks jalakäijate alaks.
Hargneme. Mari suundub tegema uurimistööd sallipoodidest, me Kallega ostame aprikoose ja kolame vanalinnas, kust leiame tutika sikhi gurudwara, mis kõrgub helevalgena ehitusplatside kohal. Suurte tänavate kaubandus on orienteeritud turistidele, kohalikud on kolinud väikestele kõrvaltänavatele. Seletamatul kombel laseb Kalle end nännipoodi meelitada. Keset seda troonib lühikestes pükstes ja matkasaabastes vanamees, kelle ette laotatakse värvilisi kangaid. Arvab, et me peaks aitama tal voodikatet valida. Ütlen, et roosat ma ei võtaks ning ise ei kavatse midagi osta, sest esiteks puuduvad mul kodu ja voodi, teiseks ei meeldi mulle ostlemine ja asjad. Vanamees peab oma murega ise hakkama saama. Raamatupoes on ikka müügil samad kilesse pakitud kopeeritud raamatud.
Hotellis on vahepeal elekter ära läinud ja sellega seoses pole ka vett. Aprikooside pesemine jääb pooleli. Need, mis puhtaks saavad, maitsevad hästi. Kuna paistab, et midagi paremaks ei lähe, kõnnime veidi tagasi. Palveveski taga restoranis on elektrit, süüa ja õlut, aga mitte internetti. Õnneks pääseb läbi lillepeenra hotelli, milles on internetti. Mari on kadunud. Korraks tuleb ta meile veidra soenguga isegi tänaval vastu, aga läheb täitsa võõra näoga mööda.
Viimaks tulevad välja nii elekter kui ka Mari, aga mitte internet. Internet kaputt.
Lisa kommentaar