Enne maandumist paistab lennuki all tähistaevas, mis kujutab endast tuledes Delhit.
Lööme tagasi taksojuhtide rünnaku, veendume, et hotellis alles magatakse, ja kaupleme taksosõidu hinna veel allapoole hotelli lubatust. Juba on kõik palav, kleepuv ja roosakas valguses.
Kohe varahommikul tuppa sissekolimise eest tahetakse hotellis hinnale juurde 500 ruupiat. Kell on seitse, lisatasuta sissekolimine alates keskpäevast. Võtame ühe toa kohe. Magama mahub kolmekesi reas. Äkki polekski teist tuba vaja olnud? Kolmekesi ühes voodis magamisest Sudhiri juures küll loobusime, pärast seda kui selgus, et tema poeg on oma lahkumise USAsse edasi lükanud, sest perekonna koer, keda ma surnuks pidasin, on raskelt haige.
Ärkame pikkamisi, valame end külma veega üle ning läheme rahavahetust ja süüa otsima. Pangad on natuke kinni, kurss on natuke parem kui lennujaamas.
Kella kolmeks sõidame Punase kindluse parklasse, kus saame kokku Nabaruniga. Nabarun annab kiire ülevaate Delhi ajaloost ja viib meid vaatama vanu kaduvaid havelisid ehk villasid. Kaovad need seetõttu, et suur osa sai maatasa tehtud 1857. aasta ülestõusu ajal ja ülejäänute elanikud löödi maha või aeti minema. Britid lammutasid muist Lutyeni Delhi ehitamiseks. Skvotterid pole just olnud parimad peremehed. Enamuse lagunevate havelide allkorrustel on poed, üleval korterid. Kui asuda maja renoveerima, on see kallis ja toob kaasa mälestise staatuse ja palju piiranguid. Havelid on erinevas lagunemisastmes. Mõnel säilinud ainult sisehoovi värav, mõnel alles pea kogu sisemine fassaad, värv koorumas, pesu ja konditsioneerid akende ees. Ühes on just kaks nädalat tagasi sisehoovist purskkaev välja lõhutud. Indias ei hinnata seda, kui asi on lihtsalt vana. Ainus restaureeritud haveli on see, kus elas mogulite loojanguaegne luuletaja Ghalib.
Arhitektuuri vaatlemise vahele maitseme tänavatoitu ja läbime turgu. Turg on hästi korraldatud kaos. Kauplemine käib esemete kaupa sektsioonides, eraldi on pulmatarvikud, ehted, prillid, autoosad, vürtsid. Kitsastel tänavatel tassitakse kaupa, poodides lebatakse vaipadel ja kasvatatakse majandust. Töölised on peamiselt maapiirkondadest.
Lõpuks paneb Nabarun meid tagasi takso peale seal, kust ta meid võttis. On tekkinud ummikud, mistõttu jääme tund aega hiljaks õhtusöögile Sudhiriga. Sudhir elab majas, mida valvavad mitmed turvamehed ja külalistel tuleb ennast kaustikutesse üles tähendada. Algatuseks on suupisted ja viski. Kui kõht on parasjagu täis, algab päris õhtusöök. Räägime püüdlikult reisimisest, saame tuttavaks Sudhiri tütre ja pojaga. Tütar läheb oktoobris Oxfordi antropoloogiat õppima, poeg õpib Massachusettsi tehnoloogiainstituudis. Pärast südaöist mangot laseme takso kutsuda. Öö kulub ilmselt seedimiseks.
Kohe varahommikul tuppa sissekolimise eest tahetakse hotellis hinnale juurde 500 ruupiat. Kell on seitse, lisatasuta sissekolimine alates keskpäevast. Võtame ühe toa kohe. Magama mahub kolmekesi reas. Äkki polekski teist tuba vaja olnud? Kolmekesi ühes voodis magamisest Sudhiri juures küll loobusime, pärast seda kui selgus, et tema poeg on oma lahkumise USAsse edasi lükanud, sest perekonna koer, keda ma surnuks pidasin, on raskelt haige.
Ärkame pikkamisi, valame end külma veega üle ning läheme rahavahetust ja süüa otsima. Pangad on natuke kinni, kurss on natuke parem kui lennujaamas.
Kella kolmeks sõidame Punase kindluse parklasse, kus saame kokku Nabaruniga. Nabarun annab kiire ülevaate Delhi ajaloost ja viib meid vaatama vanu kaduvaid havelisid ehk villasid. Kaovad need seetõttu, et suur osa sai maatasa tehtud 1857. aasta ülestõusu ajal ja ülejäänute elanikud löödi maha või aeti minema. Britid lammutasid muist Lutyeni Delhi ehitamiseks. Skvotterid pole just olnud parimad peremehed. Enamuse lagunevate havelide allkorrustel on poed, üleval korterid. Kui asuda maja renoveerima, on see kallis ja toob kaasa mälestise staatuse ja palju piiranguid. Havelid on erinevas lagunemisastmes. Mõnel säilinud ainult sisehoovi värav, mõnel alles pea kogu sisemine fassaad, värv koorumas, pesu ja konditsioneerid akende ees. Ühes on just kaks nädalat tagasi sisehoovist purskkaev välja lõhutud. Indias ei hinnata seda, kui asi on lihtsalt vana. Ainus restaureeritud haveli on see, kus elas mogulite loojanguaegne luuletaja Ghalib.
Arhitektuuri vaatlemise vahele maitseme tänavatoitu ja läbime turgu. Turg on hästi korraldatud kaos. Kauplemine käib esemete kaupa sektsioonides, eraldi on pulmatarvikud, ehted, prillid, autoosad, vürtsid. Kitsastel tänavatel tassitakse kaupa, poodides lebatakse vaipadel ja kasvatatakse majandust. Töölised on peamiselt maapiirkondadest.
Lõpuks paneb Nabarun meid tagasi takso peale seal, kust ta meid võttis. On tekkinud ummikud, mistõttu jääme tund aega hiljaks õhtusöögile Sudhiriga. Sudhir elab majas, mida valvavad mitmed turvamehed ja külalistel tuleb ennast kaustikutesse üles tähendada. Algatuseks on suupisted ja viski. Kui kõht on parasjagu täis, algab päris õhtusöök. Räägime püüdlikult reisimisest, saame tuttavaks Sudhiri tütre ja pojaga. Tütar läheb oktoobris Oxfordi antropoloogiat õppima, poeg õpib Massachusettsi tehnoloogiainstituudis. Pärast südaöist mangot laseme takso kutsuda. Öö kulub ilmselt seedimiseks.
Lisa kommentaar