Hommikuks on tähed ära korjatud ja asemele pole midagi pandud.
Hiljem tulevad mõned valged pilved.
Teiselt poolt jõge üles, maastik vonkleb terve päeva oranži-lilla kirjude seinte vahel. Ümberringi suured rohelised puhmad merepõhjaliival, mis lähedalt lõhnavad magusalt, kuid väljana mõjuvad nii nagu mööduks matkaja pidevalt mõnest meeste pissitamise kohast. Palav.
Teele jääb Lingshedi küla koos kloostriga. Seni on saanud kloostri juurde üles ronida, täna laskume selle juurde alla. Lingshedis on elu nagu roosiaias. Radu ja niisutuskanaleid ääristavad õitsvad kibuvitsapõõsad, roosiõielised on kangad, mis poes laotatud laua ja leti aset täitvatele moodustistele. Poes keedetakse meile kiirnuudleid, mida siinkandis nimetatakse ühe nuudlitootja järgi mäggiks. Kuidas brändist saab liiginimi. Poes käivad mungad ja ostavad raamatu peale küpsiseid.
Kloostris pääseme sisse ühte tseremooniaruumi, aga kuna ka seal on lõuna, siis rohkem uksi meile lahti ei tehta. Giid sunnib edasi nagu kubjas, saamata aru, et me pole mitte spordivõistlustel, vaid puhkusel.
Tänane öö-nali: pole näha ei Ööd ega mütsi. Mõne aja pärast hakkavad mõlemad künka tagant paistma (öömüts veidi enne).
Manustame oma kaasapandud lõunapaki luukeredega täidetud kivirinnatisel. Taevast hakkab alla kukkuma suuri hõredaid veetükke. See on meeldiv. Giidi seljas läbi jõe, kuigi olen just jalad põhjalikuks vannitamiseks paljaks võtnud. Veel veidi mööda seina ja hakkabki laager paistma. Ööbime jõepõhjas. Jõge on vähe järele jäänud, aga pea- ja sokipesuks jätkub.
Õhtul kaovad hobusemehed ja giid kuhugi ära ja kui nad tagasi jõuavad, etendub giidi ja Mari Öö vahel järgmine dialoog:
„Kas sa käisid peol?“
„Jah, madam. Eesel ei tunne ennast hästi.“
Vabalt võivad tekkida igasugused mõtted peo iseloomu kohta, aga tegelikkuses ei ole giidi inglise keele oskus endiselt kiita.
Teiselt poolt jõge üles, maastik vonkleb terve päeva oranži-lilla kirjude seinte vahel. Ümberringi suured rohelised puhmad merepõhjaliival, mis lähedalt lõhnavad magusalt, kuid väljana mõjuvad nii nagu mööduks matkaja pidevalt mõnest meeste pissitamise kohast. Palav.
Teele jääb Lingshedi küla koos kloostriga. Seni on saanud kloostri juurde üles ronida, täna laskume selle juurde alla. Lingshedis on elu nagu roosiaias. Radu ja niisutuskanaleid ääristavad õitsvad kibuvitsapõõsad, roosiõielised on kangad, mis poes laotatud laua ja leti aset täitvatele moodustistele. Poes keedetakse meile kiirnuudleid, mida siinkandis nimetatakse ühe nuudlitootja järgi mäggiks. Kuidas brändist saab liiginimi. Poes käivad mungad ja ostavad raamatu peale küpsiseid.
Kloostris pääseme sisse ühte tseremooniaruumi, aga kuna ka seal on lõuna, siis rohkem uksi meile lahti ei tehta. Giid sunnib edasi nagu kubjas, saamata aru, et me pole mitte spordivõistlustel, vaid puhkusel.
Tänane öö-nali: pole näha ei Ööd ega mütsi. Mõne aja pärast hakkavad mõlemad künka tagant paistma (öömüts veidi enne).
Manustame oma kaasapandud lõunapaki luukeredega täidetud kivirinnatisel. Taevast hakkab alla kukkuma suuri hõredaid veetükke. See on meeldiv. Giidi seljas läbi jõe, kuigi olen just jalad põhjalikuks vannitamiseks paljaks võtnud. Veel veidi mööda seina ja hakkabki laager paistma. Ööbime jõepõhjas. Jõge on vähe järele jäänud, aga pea- ja sokipesuks jätkub.
Õhtul kaovad hobusemehed ja giid kuhugi ära ja kui nad tagasi jõuavad, etendub giidi ja Mari Öö vahel järgmine dialoog:
„Kas sa käisid peol?“
„Jah, madam. Eesel ei tunne ennast hästi.“
Vabalt võivad tekkida igasugused mõtted peo iseloomu kohta, aga tegelikkuses ei ole giidi inglise keele oskus endiselt kiita.
Lisa kommentaar