Kohe telkide juurest paneme mööda mäekülge kuru suunas ajama.
Ajamine käib ähkides ja iga natukese aja tagant puhates ning ennast tuleb ajada 800-900 meetrit kõrgemale. Vaated lähevad pidevalt paremaks, nähtavale ilmub eile nähtud Lingshedi küla. Palav, aga õnneks pilves. Mägi on kihiline nagu napoleoni kook. Jõuame järele hollandlastest paarile, kes väga mõõdukal sammul meie laagrist möödus, kui me alles hommikust sõime.
Kurul oleme kolm tundi hiljem vahetult enne oma hobukaravani, hollandlaste oma läks veidi ees. Üks nende hobune püüdis, kastid seljas, püherdama hakata.
Alla läheme hollandlastega pidevalt kohtudes. Rada jälitab jõge, mis esmalt on kuiv ja edaspidi sisaldab järjest rohkem vett. Üle jõe on loodus ehitanud lumesillad ja katnud need pealt kiviklibuga. Giid leiab üllatavalt toreda muruse koha piknikuks. Seekord pole õnneks lõunapakis seda kuiva vintsket saia.
Tulevad vastu kolm saksa naist ja juhatavad tänaõhtuse laagri juures hea pesukoha. Algavad kibuvitsapõõsad ja päike, sinder, tuleb välja. Eemalt paistab vägev kanjon, nagu see poleks piisavalt vägev, kus parasjagu oleme. Järgmise pausi teeme pajude vahel otsapidi jões. Giid väidab eespool asuvat hotelli, kust saab teed ja kiirnuudleid. Ongi hütt, kohvi saab ka. Hollandlased jõuavad meile järele. Nemad matkavad alles teist päeva, alustasid Lingshedist, nende giid on nutikam ja räägib korralikku inglise keelt. Nad on käinud Ladakhis ca 30 aastat tagasi ja näinud Lehi, milles oli ainult kaks restorani.
Hotelli järel tuleb veidi taas ülespoole turnida, et vaadata ohh-vägevasse kanjonisse. Parem on muidugi kõndimise ajal mitte vaadata. Tolm, palju tolmu. Tere tulemast Zanskarisse, maailma ühte kõige tolmusemasse kohta. Üksiti on ka leitud vastus küsimusele, kust tuleb tolm. Zanskarist.
Laager on ühe Zanskari jõe lisajõe käärus. Seal on ka juba hollandlaste telk ja kellegi mägironija varustus. Kolm kemmergutelki. Välismaalaste ekskremente ei tohi segamini ajada.
Jõgi on nüüd tohutu pahisev voog. Jalutame sadakond meetrit tagasi, kus ületasime üht väiksemat oja. Sealt leiab pisikesi basseine, kuhu tolmune matkaja saab end üleni sisse kasta, mis on tohutult mõnus. Toimuvad pea- ja kõik muud pesud.
Loeme, joome teed, sööme suppi. Siis sööme õhtusööki. Giid tuleb loeb palve ja paistab muretsevat tagasiside pärast. Jõud, söögiisu ja aplus on tagasi. Olekski olnud kangesti kahju, kui nii suur osa minu isiksusest oleks siia mägedesse kaduma läinud.
Alla läheme hollandlastega pidevalt kohtudes. Rada jälitab jõge, mis esmalt on kuiv ja edaspidi sisaldab järjest rohkem vett. Üle jõe on loodus ehitanud lumesillad ja katnud need pealt kiviklibuga. Giid leiab üllatavalt toreda muruse koha piknikuks. Seekord pole õnneks lõunapakis seda kuiva vintsket saia.
Tulevad vastu kolm saksa naist ja juhatavad tänaõhtuse laagri juures hea pesukoha. Algavad kibuvitsapõõsad ja päike, sinder, tuleb välja. Eemalt paistab vägev kanjon, nagu see poleks piisavalt vägev, kus parasjagu oleme. Järgmise pausi teeme pajude vahel otsapidi jões. Giid väidab eespool asuvat hotelli, kust saab teed ja kiirnuudleid. Ongi hütt, kohvi saab ka. Hollandlased jõuavad meile järele. Nemad matkavad alles teist päeva, alustasid Lingshedist, nende giid on nutikam ja räägib korralikku inglise keelt. Nad on käinud Ladakhis ca 30 aastat tagasi ja näinud Lehi, milles oli ainult kaks restorani.
Hotelli järel tuleb veidi taas ülespoole turnida, et vaadata ohh-vägevasse kanjonisse. Parem on muidugi kõndimise ajal mitte vaadata. Tolm, palju tolmu. Tere tulemast Zanskarisse, maailma ühte kõige tolmusemasse kohta. Üksiti on ka leitud vastus küsimusele, kust tuleb tolm. Zanskarist.
Laager on ühe Zanskari jõe lisajõe käärus. Seal on ka juba hollandlaste telk ja kellegi mägironija varustus. Kolm kemmergutelki. Välismaalaste ekskremente ei tohi segamini ajada.
Jõgi on nüüd tohutu pahisev voog. Jalutame sadakond meetrit tagasi, kus ületasime üht väiksemat oja. Sealt leiab pisikesi basseine, kuhu tolmune matkaja saab end üleni sisse kasta, mis on tohutult mõnus. Toimuvad pea- ja kõik muud pesud.
Loeme, joome teed, sööme suppi. Siis sööme õhtusööki. Giid tuleb loeb palve ja paistab muretsevat tagasiside pärast. Jõud, söögiisu ja aplus on tagasi. Olekski olnud kangesti kahju, kui nii suur osa minu isiksusest oleks siia mägedesse kaduma läinud.
Lisa kommentaar