Väljas on pime ja sajab vihma.
Sõidame kuhugi. Mingit sorti uus plaan. Vana plaan sisaldas sirmilindu (igasugu imelikke linde on välja mõeldud). Poiss on aga juba paar päeva seletanud, et plaanis ettenähtud koha asemel võib minna kuhugi mujale, kus on teised linnud. Mis linnud, seda ei tea. Mille poolest veel need kaks kohta erinevad, seda ka ei tea, väljaarvatud torn. Uues plaanis on torn. Poisile tornid meeldivad. Meil on suht suva. Kui pole andmeid, pole millegi alusel valida.
Jõuame kohale, kui on peaaegu valgeks läinud. Sajab. Torni juures ka sajab. Linde pole kuulda ega näha, kuigi poiss asub kohe vilistama. Ta pole aru saanud, et lindude narrimine telefoniga või ilma selleta on tegelikult sama asi. Vaatame vihma. See sajab rahuliku rabinaga puulehtedele ja meile.
Andyl tuleb hiilgav idee turistidele kohvi pakkuda. Toob autost hommikusöögikasti. Liigume paar korrust allapoole, kus katus pea kohal, joome kohvi ja sööme võiku. Hakkab rõõmsam. Vihma sajab tugevamalt. Poiss hakkab telefonis rullima. Pagen rullimishäälte eest üles tagasi. Vaatan vihma. Üsna lähedal puuvõras on kosta piiksumist. Näha pole kedagi. Poiss tuleb üles, uurib, ega ma äkki pole omapäi mõnd lindu näinud. Ei ole. Hakkab telefonis rullima. Pagen rullimishäälte eest alla tagasi. Kui kõrvaklappideta oma telefonis seiklevad inimesed on igal pool tüütud, siis metsas on nad eriti ebameeldivad. Tahaks kuulata metsahääli, mitte mingit pläusti. Tuleb tuukan, istub kõrgel oksal ja keerab pead aeglaselt ühele ja teisele poole.
Viimaks kaotab poiss kannatuse ja hakkab äpist lindude hääli mängima. Ega teiste käitumist ei saa muuta, aga saab ennast eemaldada situatsioonist. Lähen vaikselt alla ja mööda metsarada edasi. Puudel on õisi. Rajal ukerdab sajajalgne. Linde on kosta, mõni päris ligidal, aga näen ainult üht ronilindu hästi kõrgel. On sääski. Seisan ja vaatan niisama. Mets on tore, kuigi liiklusmüra tuleb läbi. Vihm jääb järele. Tornis olla vahepeal nähtud mitut lindu. Kadumistrikk ei tekita mingeid küsimusi. Vantsime kolmekesi tiiru läbi metsa. Linde ei näe, näeme sammalt.
Pakime end autosse ja õõtsume mööda aulikku punast teed üksikute puudega põllumajandusmaastikus. Vahepeal tehakse peatusi, tuleb autost välja ronida ja lindu vaadata. Nüüd on palav. See roiutab. Tagasi keerates lendab vastu punt kondoreid, ühel tolkneb nokas madu. See vedeles ennist keset teed, keegi oli temast üle sõitnud. Andy rõõmustas selle üle, sest madu on ohtlik. Mürkmadu on muidugi ohtlik, eriti kui talle peale astuda, aga seda ei pea ju tingimata tegema.
Pakutakse välja minna jäätist sööma. Ju Andy näeb, et turistid hakkavad ära vajuma. Pole ühtegi probleemi, mida ei saaks lahendada suhkruga. Lähedal asub Maldonado-nimeline linnake. Nimetatud Pedro Vincente Maldonado auks, kes tegi 18. sajandil koostööd prantsuse geodeesiaekspeditsiooniga. Meile Kallega ostetakse jäätist, mida limpsime kiigel kõõludes. Andy läheb seniks oma telefonile uut katet soetama.
Järgmine objekt on puuvilja-ekskursioon. Loodame, et ei pea kogu istutusprotsessi ise läbi tegema. On rõdu ja lindude söötmisjaam. Koolibrid, tangarad, rähnid. Habe-tantsulind on ka korraks näha. Andy vuristab ette rea liiginimesid ja räägib seejärel majarahvaga juttu. Hea lihtne meelelahutus. Huvitav, kas meil võiks ka üles panna rea lindude talviseid söögimajakesi, inimesed nende ette istutada ja selle eest raha võtta? Ahjaa, nad nimetavad linde sihtmärkideks, neid saadakse (Today’s targets are... Did you get that?).
Vahepeal käime lõunal ja tuleme jälle rõdule tagasi. Riiulil vedeleb kandik viljadega. Snake fruit ehk salak, ussivili. Saan ühte proovida. Sellega puuviljaasjandus ka piirdub. Just enne lahkumist tuleb uus efektse soenguga rähn.
Tagasiteel hakkab jälle sadama, aga läheme siiski öömaja lähedale vaatama värskelt väljapeilitud kakku, suur-pilvepälli. Vanemad mehed luuravad siin linde välja ja annavad giididele teada, kuhu minna ja millise oksa suunas vaadata. Andy leiab kaku lõpuks pärast foto tegemist, selle allikale saatmist ja koos märgistusga tagasi saamist. Kakk istub rahulikult hämaras lehtede varjus. Õigupoolest ongi näha ainult kõhtu. Müristab. Siin esineb välk millegipärast vihmast ja mürinast eraldi.
Jõuame kohale, kui on peaaegu valgeks läinud. Sajab. Torni juures ka sajab. Linde pole kuulda ega näha, kuigi poiss asub kohe vilistama. Ta pole aru saanud, et lindude narrimine telefoniga või ilma selleta on tegelikult sama asi. Vaatame vihma. See sajab rahuliku rabinaga puulehtedele ja meile.
Andyl tuleb hiilgav idee turistidele kohvi pakkuda. Toob autost hommikusöögikasti. Liigume paar korrust allapoole, kus katus pea kohal, joome kohvi ja sööme võiku. Hakkab rõõmsam. Vihma sajab tugevamalt. Poiss hakkab telefonis rullima. Pagen rullimishäälte eest üles tagasi. Vaatan vihma. Üsna lähedal puuvõras on kosta piiksumist. Näha pole kedagi. Poiss tuleb üles, uurib, ega ma äkki pole omapäi mõnd lindu näinud. Ei ole. Hakkab telefonis rullima. Pagen rullimishäälte eest alla tagasi. Kui kõrvaklappideta oma telefonis seiklevad inimesed on igal pool tüütud, siis metsas on nad eriti ebameeldivad. Tahaks kuulata metsahääli, mitte mingit pläusti. Tuleb tuukan, istub kõrgel oksal ja keerab pead aeglaselt ühele ja teisele poole.
Viimaks kaotab poiss kannatuse ja hakkab äpist lindude hääli mängima. Ega teiste käitumist ei saa muuta, aga saab ennast eemaldada situatsioonist. Lähen vaikselt alla ja mööda metsarada edasi. Puudel on õisi. Rajal ukerdab sajajalgne. Linde on kosta, mõni päris ligidal, aga näen ainult üht ronilindu hästi kõrgel. On sääski. Seisan ja vaatan niisama. Mets on tore, kuigi liiklusmüra tuleb läbi. Vihm jääb järele. Tornis olla vahepeal nähtud mitut lindu. Kadumistrikk ei tekita mingeid küsimusi. Vantsime kolmekesi tiiru läbi metsa. Linde ei näe, näeme sammalt.
Pakime end autosse ja õõtsume mööda aulikku punast teed üksikute puudega põllumajandusmaastikus. Vahepeal tehakse peatusi, tuleb autost välja ronida ja lindu vaadata. Nüüd on palav. See roiutab. Tagasi keerates lendab vastu punt kondoreid, ühel tolkneb nokas madu. See vedeles ennist keset teed, keegi oli temast üle sõitnud. Andy rõõmustas selle üle, sest madu on ohtlik. Mürkmadu on muidugi ohtlik, eriti kui talle peale astuda, aga seda ei pea ju tingimata tegema.
Pakutakse välja minna jäätist sööma. Ju Andy näeb, et turistid hakkavad ära vajuma. Pole ühtegi probleemi, mida ei saaks lahendada suhkruga. Lähedal asub Maldonado-nimeline linnake. Nimetatud Pedro Vincente Maldonado auks, kes tegi 18. sajandil koostööd prantsuse geodeesiaekspeditsiooniga. Meile Kallega ostetakse jäätist, mida limpsime kiigel kõõludes. Andy läheb seniks oma telefonile uut katet soetama.
Järgmine objekt on puuvilja-ekskursioon. Loodame, et ei pea kogu istutusprotsessi ise läbi tegema. On rõdu ja lindude söötmisjaam. Koolibrid, tangarad, rähnid. Habe-tantsulind on ka korraks näha. Andy vuristab ette rea liiginimesid ja räägib seejärel majarahvaga juttu. Hea lihtne meelelahutus. Huvitav, kas meil võiks ka üles panna rea lindude talviseid söögimajakesi, inimesed nende ette istutada ja selle eest raha võtta? Ahjaa, nad nimetavad linde sihtmärkideks, neid saadakse (Today’s targets are... Did you get that?).
Vahepeal käime lõunal ja tuleme jälle rõdule tagasi. Riiulil vedeleb kandik viljadega. Snake fruit ehk salak, ussivili. Saan ühte proovida. Sellega puuviljaasjandus ka piirdub. Just enne lahkumist tuleb uus efektse soenguga rähn.
Tagasiteel hakkab jälle sadama, aga läheme siiski öömaja lähedale vaatama värskelt väljapeilitud kakku, suur-pilvepälli. Vanemad mehed luuravad siin linde välja ja annavad giididele teada, kuhu minna ja millise oksa suunas vaadata. Andy leiab kaku lõpuks pärast foto tegemist, selle allikale saatmist ja koos märgistusga tagasi saamist. Kakk istub rahulikult hämaras lehtede varjus. Õigupoolest ongi näha ainult kõhtu. Müristab. Siin esineb välk millegipärast vihmast ja mürinast eraldi.
Lisa kommentaar