Äratus kella viiest ja tuleb jälle juba pimedas liikvele minna.
Sõidame valgustamata teedel ilusa vaatega kohta. Bellavista. Parkla on juba kaamerarega askeldavaid inimesi täis ja söögiõrrel rivis seitse tähelepanuväärset pruuni kana. Hokod. Giid hakkab kohe liiginimesid ette vuristama. Kõik võistlevad tähelepanu pärast – linnud ja giid, kelle meelest ma peaks kogu aeg vaatama mingit muud lindu selle asemel, keda ma parasjagu vaatan. Otsustan teda seekord eirata, jätta kanad täitsa pildistamata ja keskenduda hoopis eemal põõsas sebivale ronilinnule. Ronilinnud on ägedad. Lind on nii lähedal, et mahub kaadrisse ainult jupiti. Tema järel tuleb triibulise sabaga roosa orav-kägu ja siis sinine harakas. Pildistan muuhulgas suur-nõgirästast. Giid kohe tänitab, et neid on igas pargis. No ma ei tea, Kalamaja pargis küll pole.
Jäädes binokliga mõneks ajaks otse üles jõllitama, saab korraldada tänavapeo (Kummi-Tarzan?) – kui kõik on oma torud samas suunas sihtinud, tuleb vaikselt eemale astuda ja oodata, kuni inimesed hakkavad omavahel arutama, mida siin küll vaadatakse.
Kui oleme Kallega piisavalt itsitanud ja lindude asemel hoopis kaamerakandjaid pildistanud, otsustab Andy meile lõpuks kohvi anda. Täna on plasttopside asemel pärisnõud. Muljetvaldav. Ma eile väljendasin oma meelsust ainult sellega, et valasin mahla kohvi jaoks juba kasutatud topsi. Saab ju küll, kui tahta. Teise kätte peab võtma kausi hõbepaberisse mässitud kakukesega. Nii ei saa rallit sõita. Toetame oma hommikusöögi parkla servas seisava sakslaste hiidmatkaauto trepile ja otsustame puhuks, kui tekib probleem, võtta jutuks meie 700-aastase orjapõlve. Sakslased osutuvad aga kenadeks inimesteks, neil pole trepil peatumise vastu midagi. On oma elukaga ka läbi Baltikumi sõitnud. Aastast 2023 tiirutavad Lõuna-Ameerikas, suviti käivad Euroopas. Mees on oma Leica kaamera firmamärgi teibiga kinni kleepinud.
Pärast jämmi parklas avaneb kemmergu jalamilt vaade Andide sakilistele tippudele, mis on tavaliselt pilvedega kaetud. Mismoodi konkistadoorid sealt küll üle ronisid...
Andy võtab vaatlustoru õlale ja suundume metsarajale. Siin on tähistatud rajad ja vaated koha nimele vastavalt tõesti kaunid. Metsased mäed silmapiirini, veeaur nende vahelt üks kerkimas. Takerdume samblikke, lehti ja lilli pildistama, mida pole ette nähtud. Misiganes lind see oli, kelle vaatamiseks ekspeditsiooni ette võtsime, teda me igatahes ei näe. Soojenevas ilmas ülespoole viival rajal toru ja kolmjala tassimine tuleb aga Andy füüsilisele vormile kahtlemata kasuks.
Külastuskeskuse juures tagasi, võib istuda koolibride torbikute juurde. Tuleb välja, et tumerohelised koolibrid muudavad oma pealae aeg-ajalt, siuhti, neoonkollaseks. Voh, sellepärast tuleb lindu vaadelda, mitte ainult nimekirjas ristikesega tähistada ja edasi tormata.
Sõidame ühte teise kohta – Mindosse. Kõigepealt minnakse suurema kambaga tüükasorri vaatama. Üks vanamees teab, kus sorr on. Tüükasorr on öise eluviisiga lind. See tähendab, et päeval ta magab. Ja nagu enamus mõistlikke inimesi, magab sorr üldiselt iga päev samas kohas. Teisel pool on jõgi ja jões ameerika vihitaja. On kõvasti keerlemist.
Sorr istub eemal puuoksal ja näeb veidi vähem kännu moodi välja, kui ma eeldasin. Aeg-ajalt teeb silmad lahti ja krõhvib end.
Edasi minnakse jõe äärde, kus peab puuoksal valvet jõgi-tiigerhüüp. Esialgu tõmbavad küll meie tähelepanu rohkem kaks jõe kohalt lähenevat vesipappi. Lõpuks ometi! Musta-valgekirjud andi vesipapid pole küll nii imposantsed kui meie oma, aga asi seegi. Saame veidi jõe ääres istuda, kuni Andy vanamehega kogemusi vahetab. Ronime veel torni, kust sorr paistab teise külje pealt, ja kuhu maanduvad neli pirakat heleda nokaga tuukanit.
Järgmiseks on ette nähtud šokolaadi-ekskursioon. Peame kogu protsessi läbi tegema, kakaoubade kuumutamisest koorimise ja pulbriks uhmerdamiseni. Pulber valatakse üle kuuma veega. Maiad lisasid sinna veel ka soola ja tšillit. Üks väga mõru jook, chocolatl ehk kibe vesi. Eurooplased asendasid vee piimaga (latte) ja said mõru piima – chocolatte ehk šokolaadi. Kakaopuu on pärit tänase Ecuadori js Peruu piirialalt.
Tagasiteel on veel valge ja näha kõik see karjamaaks näritud maastik ja järskude nõlvadega künkad. Majutuse kõrval huikab karbuskakk ja lehvib paar korda pimedusest välja, et parklatule valgussõõrist putukaid püüda. Taustal lööb kuivalt välku.
Jäädes binokliga mõneks ajaks otse üles jõllitama, saab korraldada tänavapeo (Kummi-Tarzan?) – kui kõik on oma torud samas suunas sihtinud, tuleb vaikselt eemale astuda ja oodata, kuni inimesed hakkavad omavahel arutama, mida siin küll vaadatakse.
Kui oleme Kallega piisavalt itsitanud ja lindude asemel hoopis kaamerakandjaid pildistanud, otsustab Andy meile lõpuks kohvi anda. Täna on plasttopside asemel pärisnõud. Muljetvaldav. Ma eile väljendasin oma meelsust ainult sellega, et valasin mahla kohvi jaoks juba kasutatud topsi. Saab ju küll, kui tahta. Teise kätte peab võtma kausi hõbepaberisse mässitud kakukesega. Nii ei saa rallit sõita. Toetame oma hommikusöögi parkla servas seisava sakslaste hiidmatkaauto trepile ja otsustame puhuks, kui tekib probleem, võtta jutuks meie 700-aastase orjapõlve. Sakslased osutuvad aga kenadeks inimesteks, neil pole trepil peatumise vastu midagi. On oma elukaga ka läbi Baltikumi sõitnud. Aastast 2023 tiirutavad Lõuna-Ameerikas, suviti käivad Euroopas. Mees on oma Leica kaamera firmamärgi teibiga kinni kleepinud.
Pärast jämmi parklas avaneb kemmergu jalamilt vaade Andide sakilistele tippudele, mis on tavaliselt pilvedega kaetud. Mismoodi konkistadoorid sealt küll üle ronisid...
Andy võtab vaatlustoru õlale ja suundume metsarajale. Siin on tähistatud rajad ja vaated koha nimele vastavalt tõesti kaunid. Metsased mäed silmapiirini, veeaur nende vahelt üks kerkimas. Takerdume samblikke, lehti ja lilli pildistama, mida pole ette nähtud. Misiganes lind see oli, kelle vaatamiseks ekspeditsiooni ette võtsime, teda me igatahes ei näe. Soojenevas ilmas ülespoole viival rajal toru ja kolmjala tassimine tuleb aga Andy füüsilisele vormile kahtlemata kasuks.
Külastuskeskuse juures tagasi, võib istuda koolibride torbikute juurde. Tuleb välja, et tumerohelised koolibrid muudavad oma pealae aeg-ajalt, siuhti, neoonkollaseks. Voh, sellepärast tuleb lindu vaadelda, mitte ainult nimekirjas ristikesega tähistada ja edasi tormata.
Sõidame ühte teise kohta – Mindosse. Kõigepealt minnakse suurema kambaga tüükasorri vaatama. Üks vanamees teab, kus sorr on. Tüükasorr on öise eluviisiga lind. See tähendab, et päeval ta magab. Ja nagu enamus mõistlikke inimesi, magab sorr üldiselt iga päev samas kohas. Teisel pool on jõgi ja jões ameerika vihitaja. On kõvasti keerlemist.
Sorr istub eemal puuoksal ja näeb veidi vähem kännu moodi välja, kui ma eeldasin. Aeg-ajalt teeb silmad lahti ja krõhvib end.
Edasi minnakse jõe äärde, kus peab puuoksal valvet jõgi-tiigerhüüp. Esialgu tõmbavad küll meie tähelepanu rohkem kaks jõe kohalt lähenevat vesipappi. Lõpuks ometi! Musta-valgekirjud andi vesipapid pole küll nii imposantsed kui meie oma, aga asi seegi. Saame veidi jõe ääres istuda, kuni Andy vanamehega kogemusi vahetab. Ronime veel torni, kust sorr paistab teise külje pealt, ja kuhu maanduvad neli pirakat heleda nokaga tuukanit.
Järgmiseks on ette nähtud šokolaadi-ekskursioon. Peame kogu protsessi läbi tegema, kakaoubade kuumutamisest koorimise ja pulbriks uhmerdamiseni. Pulber valatakse üle kuuma veega. Maiad lisasid sinna veel ka soola ja tšillit. Üks väga mõru jook, chocolatl ehk kibe vesi. Eurooplased asendasid vee piimaga (latte) ja said mõru piima – chocolatte ehk šokolaadi. Kakaopuu on pärit tänase Ecuadori js Peruu piirialalt.
Tagasiteel on veel valge ja näha kõik see karjamaaks näritud maastik ja järskude nõlvadega künkad. Majutuse kõrval huikab karbuskakk ja lehvib paar korda pimedusest välja, et parklatule valgussõõrist putukaid püüda. Taustal lööb kuivalt välku.
Lisa kommentaar