Viimane varajane hommikusöök linnuekskursioonil.
Söömise taustaks rullib Andy telefonis. Uurin kõrvaklappide kasutamise kohta ja saan teada, et see pole mugav. Eks ta ole jah, teiste inimestega arvestamine on muidugi ebamugav. Ja teiste liikide häirimisest hoidumine pole ka sugugi mugav, nagu palju muid asju. Mugavate inimeste domineerimine saab kardetavasti olema väga ebamugav.
Seekord sõidame ülespoole, kus on parem ilm. Mäed sirutavad end järsult taeva suunas, mis on siin kahvatusinine, mitte taevakarva sinine nagu kodus. Kohtades, kust suur osa taimedest on eemaldatud, on eriti hästi näha, kui jaburalt järsk ja ebasõbralik see maastik liikumiseks on. Torbikukujulised kühmud tihedalt üksteise kõrval.
Kitsal mägijõel kalastab andi kosepartide paar. Sukelduvad kordamööda kiiresse voolu ja vupsavad veidi eemal jälle veest välja.
Zuro Loma on järjekordne lindude nuumamise ja narrimise koht. Üle muu vada ja vidina mängib antpitta (Grallaria saturata) helisalvestis. Kaks häbelikku pruuni lindu ilmuvad aeg-ajalt põõsast, et pildistamiseks mõeldud samblasel puutüvel ussikesi nokkida. Põhimõtteliselt nagu kanad, aga munevad dollareid. Koolibride ja tanageride jaoks on sätitud oksad, millel istuva linnu puhul saab kindlasti hea pildi. Õigel kohal maandumist saadab hüüatus: look, this is a good perch! Stuudiopildid. Kunagi tehti perepilte maalitud maastike taustal. Nii tüütu on ju õppida tundma linnu elupaigaeelistust ja käitumist ning siis tunde tihnikus passida, lootuses, et lind lagedale ilmub ja veel ka “õigele” oksale istub. Nimekirja täitmine läheks ka hirmus aeglaselt. See-eest linnufotostuudiost lahkuvad rahulolevad kliendid täiuslike ühetaoliste piltidega. Jälle tund ja 30 liiki kirjas. Uus antropoloogilis-ornitoloogiline lähenemine on jootmisnõu kõrvale riputatud (plast?) õitesse suhkruvee süstimine. Saab loomulikuma pildi. Kui antpittal tuleb kohvipaus ja salvestus kinni pannakse, on veidi rahulikum.
Teeme ka ise kohvipausi, istume tassidega majaseina ääres pingil ja vaatame pidevalt muutuvat pilve- ja valguspilti. Kui päike peale paistab, on soe. Kui parasjagu ei paista, on paras. Põõsastes siristavad mõned koolibrid ja käivad pärisõitelt nektarit limpsimas. Andy rullib restoranis telefonis.
Jalutame mööda rada mäenõlval. Üle oru kogunevad pilved. Lubatud lindu ei ilmu vilistamisest hoolimata ja oodata giid ei malda. Saab aga vaadelda kõrte otsa kogunenud veepiisku ja lehmade loodavat erosiooni. Soovijad võivad astuda lehmakoogi sisse.
Tunni aja pärast saab lõunat. Kuna mul on juba piisavalt loomaaiapilte, nõuan autost raamatut. Pingilt tuleb paraku ära kolida, sest majas võistleb nüüd hüsteeriline spordireporter kusagilt teiselt kanalilt kostva diskoga. Laotan vihmakeebi eemale murule. Lugemise vahel pean silma peal puuoksal samblikku nokkivatel mustadel lindudel ja nõlvast üles voogaval pilvel.
Lõuna söödud, toimub sõit Quitosse hotelli. Mingi teine lindude vaatamise koht oli küll ka tänases programmis, aga ju siis see jäi ära. Sama salapäraselt haihtusid varasematest päevadest jalutuskäik koseni ja puuviljade maitsmine.
Linnuäpp ütleb, et märkisin nädalaga üles 164 linnuliiki. Vihmametsas nägime lisaks üle 40 liigi. Ühtegi neist polnud ma varem näinud ja meil neid ka pole. Võrdluseks, Eestis pesitseb 233 liiki linde, neist 213 regulaarselt. Koos läbirändajatega võib kohata ligi 400 linnuliiki. Ühesõnaga, ma oleks siin kahe nädalaga justkui kõik Eestis pesitsevad linnud ära näinud. Ecuador on üks maailma linnurikkamaid paiku oma 1700 liigiga. Neist kohtasin ainult väga väikest osa.
Kõigil võõramaistest lindudest eestikeelset nime pole, aga üllatavalt paljudel on. Nimesid saab kontrollida ornitoloogiaühingu veebilehelt inglise- või ladinakeelse nime järgi. Need lindude eestikeelsete nimede mõtlejad on ilmselt üks lõbus seltskond (lumipea-puhvlind ja võra-järanokk näiteks).
Quito lainetab mäeahelike vahel orus, pea kohal muljetavaldav tumelilla heledate tupsudega pilv. Tänavad on endiselt sama püsti nagu Funchalis. Mario tervitab meid nagu vanu sõpru. Saame jälle uhke suure toa, kus voodipesu pole niiske. Joome kohe ära kakao-õlled, mida paraku ei saa käsipagasis suveniiridena kaasa võtta.
Seekord sõidame ülespoole, kus on parem ilm. Mäed sirutavad end järsult taeva suunas, mis on siin kahvatusinine, mitte taevakarva sinine nagu kodus. Kohtades, kust suur osa taimedest on eemaldatud, on eriti hästi näha, kui jaburalt järsk ja ebasõbralik see maastik liikumiseks on. Torbikukujulised kühmud tihedalt üksteise kõrval.
Kitsal mägijõel kalastab andi kosepartide paar. Sukelduvad kordamööda kiiresse voolu ja vupsavad veidi eemal jälle veest välja.
Zuro Loma on järjekordne lindude nuumamise ja narrimise koht. Üle muu vada ja vidina mängib antpitta (Grallaria saturata) helisalvestis. Kaks häbelikku pruuni lindu ilmuvad aeg-ajalt põõsast, et pildistamiseks mõeldud samblasel puutüvel ussikesi nokkida. Põhimõtteliselt nagu kanad, aga munevad dollareid. Koolibride ja tanageride jaoks on sätitud oksad, millel istuva linnu puhul saab kindlasti hea pildi. Õigel kohal maandumist saadab hüüatus: look, this is a good perch! Stuudiopildid. Kunagi tehti perepilte maalitud maastike taustal. Nii tüütu on ju õppida tundma linnu elupaigaeelistust ja käitumist ning siis tunde tihnikus passida, lootuses, et lind lagedale ilmub ja veel ka “õigele” oksale istub. Nimekirja täitmine läheks ka hirmus aeglaselt. See-eest linnufotostuudiost lahkuvad rahulolevad kliendid täiuslike ühetaoliste piltidega. Jälle tund ja 30 liiki kirjas. Uus antropoloogilis-ornitoloogiline lähenemine on jootmisnõu kõrvale riputatud (plast?) õitesse suhkruvee süstimine. Saab loomulikuma pildi. Kui antpittal tuleb kohvipaus ja salvestus kinni pannakse, on veidi rahulikum.
Teeme ka ise kohvipausi, istume tassidega majaseina ääres pingil ja vaatame pidevalt muutuvat pilve- ja valguspilti. Kui päike peale paistab, on soe. Kui parasjagu ei paista, on paras. Põõsastes siristavad mõned koolibrid ja käivad pärisõitelt nektarit limpsimas. Andy rullib restoranis telefonis.
Jalutame mööda rada mäenõlval. Üle oru kogunevad pilved. Lubatud lindu ei ilmu vilistamisest hoolimata ja oodata giid ei malda. Saab aga vaadelda kõrte otsa kogunenud veepiisku ja lehmade loodavat erosiooni. Soovijad võivad astuda lehmakoogi sisse.
Tunni aja pärast saab lõunat. Kuna mul on juba piisavalt loomaaiapilte, nõuan autost raamatut. Pingilt tuleb paraku ära kolida, sest majas võistleb nüüd hüsteeriline spordireporter kusagilt teiselt kanalilt kostva diskoga. Laotan vihmakeebi eemale murule. Lugemise vahel pean silma peal puuoksal samblikku nokkivatel mustadel lindudel ja nõlvast üles voogaval pilvel.
Lõuna söödud, toimub sõit Quitosse hotelli. Mingi teine lindude vaatamise koht oli küll ka tänases programmis, aga ju siis see jäi ära. Sama salapäraselt haihtusid varasematest päevadest jalutuskäik koseni ja puuviljade maitsmine.
Linnuäpp ütleb, et märkisin nädalaga üles 164 linnuliiki. Vihmametsas nägime lisaks üle 40 liigi. Ühtegi neist polnud ma varem näinud ja meil neid ka pole. Võrdluseks, Eestis pesitseb 233 liiki linde, neist 213 regulaarselt. Koos läbirändajatega võib kohata ligi 400 linnuliiki. Ühesõnaga, ma oleks siin kahe nädalaga justkui kõik Eestis pesitsevad linnud ära näinud. Ecuador on üks maailma linnurikkamaid paiku oma 1700 liigiga. Neist kohtasin ainult väga väikest osa.
Kõigil võõramaistest lindudest eestikeelset nime pole, aga üllatavalt paljudel on. Nimesid saab kontrollida ornitoloogiaühingu veebilehelt inglise- või ladinakeelse nime järgi. Need lindude eestikeelsete nimede mõtlejad on ilmselt üks lõbus seltskond (lumipea-puhvlind ja võra-järanokk näiteks).
Quito lainetab mäeahelike vahel orus, pea kohal muljetavaldav tumelilla heledate tupsudega pilv. Tänavad on endiselt sama püsti nagu Funchalis. Mario tervitab meid nagu vanu sõpru. Saame jälle uhke suure toa, kus voodipesu pole niiske. Joome kohe ära kakao-õlled, mida paraku ei saa käsipagasis suveniiridena kaasa võtta.
Kommentaarid
Lisa kommentaar