Quito: basiilika ja Guayasamín

Lõpuks ometi saab kaua magada.
Väljas sirab päike. Nüüd peab kiirustama, sest kindlasti hakkab pärastpoole sadama.
Üle vanalinna kõrgub rahvusliku tõotuse basiilika (Basílica del Voto Nacional), Ameerika maailmajao suurim uusgooti katedraal, mida hakati ehitama alles üle-eelmise sajandi lõpus ja mida õnnistas paavst Johannes Paulus II 1985. aastal. Karge gootika värviliste vitraažidega. Veesülitajateks on kohalik fauna, näiteks pärdikud ja kaimanid. Kui katedraal kunagi päriselt valmis saab, tulevat maailmalõpp. On võimalus ronida torni. Jupi saab liftiga, siis on käik kiriku katuse all ja lõpuks vaateplatvorm, millelt kitsas metallredel veel üles viib. Mul on niigi kõhust õõnes. Veel pääseb kellatornide sisemusse, enne tuleb läbida suveniiripood, millel ukse kohal Eesti lipp. Vaade on küngastel laiuvale linnale ja mägedest lähenevatele pilvedele. Kohe basiilika kõrval mängivad lapsed võrkpalli.
Järgmiseks võtame suuna Jeesuse sõprade kirikule, aga jääme kinni koloniaalsesse kohvimajja. Me müüme ka oma koloniaalarhitektuuri, aga ei nimeta seda nii. Kohvik igatahes on uhke, aga muusika võiks igal pool vaiksem olla. Teeme uue plaani, mis näeb ette üht kirikut päevas.
Läheme Jeesuse sõprade külastamise asemel hoopis Guayasamíni majamuuseumisse. See asub linna serval ja tuleb takso võtta. Esimene Uber liigub 100 meetrit minutis ja kaob lõpuks üldse ära. Teine tuleb. Kokku ootame oma pool tundi, jälgides pidevalt mööduvaid kollaseid taksosid, mida ei soovitata tänava äärest võtta. Täna on eriti pidulikult riides militaristid liikvel.
Sõit läheb esialgu aeglaselt, kuni pääseme kesklinna saginast. Jõuame kõrghoonete vahele. Üks maja on kõrge ja õhuke nagu küpsis. Koloniaalaja-järgsed ehitised kipuvad olema ilmetud kuubikud siia kliimasse sobimatute suurte akende või klaasist fassaadidega.
Oswaldo Guayasamín oli Ecuadori kõige kuulsam kunstnik, põliselanike järeltulija. Eelkõige on ta tuntud ühiskonnakriitilise loomingu poolest, mis ei seganud tal diktaatoritega sõbrustamast, näiteks Mao ja vennad Castrod. Tema maalinguid võib näha muu hulgas Madridi lennujaamas ja Pariisis UNESCO peakorteris.
Väravas on kaabuga ja ülikonnas valvur, kes raadiosaatja teel kahe inglisekeelse turisti saabumisest teada annab. Kõigepealt tuleb minna inimese kabelisse (la capilla del hombre) – inka templit meenutava torniga hoonesse, kus seintel hiiglaslikud maalid, keskel igavene tuluke ja lae all inimfiguurid vabaduse valguse poole püüdlemas. Kui oleme kõik peaaegu ära vaadanud, antakse teada, et majamuuseumis algab inglise keeles ringkäik. Koguneb käputäis inimesi, kes liigutatakse kiirelt läbi hoone, mis on täis topitud Guayasamíni teoseid ning Kolumbuse-eelset ja moodsat kunsti. Maja kavandas Oswaldo juhiste järgi tema arhitektist vend. Guayasamín elas seal kuni oma surmani 1999. aastal ja on maetud aeda. Pärast kunsti võib terrassil juua kohvi, süüa „huvitavat“ pirukat, mida soojendatakse mikrolaineahjus toidukilesse mässitult (õõõh), ja vaadata inimese kabeli torni maandunud ronkkondoreid.
Õhtusöögiks juhatab majaperenaine meid eriti peenesse restorani peaväljaku ääres. Pärast diivanil ootamist saame aknaaluse laua vaatega monumentidele ja pargis klähvivatele koertele. Laudade vahel jalutab saksofonimängija.
Eelmine
viimane linnupäev
Järgmine
Quito: rahvusmuuseum ja La Floresta

Lisa kommentaar

Email again: