Jalutame rahvusmuuseumisse (museo nacional ehk MuNa) ja tegeleme teel linnataristu vaatlustega.
Suure magistraali ääres on normaalse laiusega kõnniteed. Vanalinnas on kõnnitee kohati isegi ühele inimesele liiga kitsas või vaibub üldse kümne sentimeetri laiuseks arusaamatu otstarbega ribaks. Üldiselt kõnnitakse üksikkolonnis.
Trollid on siin ilmatu pikad ja kõrgel asetsevate ustega. Peatustes on sisenemiseks piiratud juurdepääsu ja turvatöötajaga platvormid. Ei tea, mis turvaprobleemi niimoodi lahendatakse, aga taristusse on kõvasti investeeritud.
Kõige ebameeldivamad kaasliiklejad on mootorratturid, kelle tekitatav müra lõikab läbi aju. Teine tüütu seltskond on tänavanurkadel urineerijad. Kuigi avalikke kempse on tihti näha, lõhnavad mitmed nurgad räigelt ja maas vonkleb tume nire.
Teele jääb Alameda park, kust leiame mälestusmärgi prantslaste geodeesiaekspeditsioonile koos juhtfiguuride büstidega. Siin on leidnud äramärkimist ka prantslastele sappa pandud kaks hispaanlastest ohvitseri Juan ja Ulloa, kes osutusid ka ise suurteks teadushuvilisteks ja avaldasid hiljem ekspeditsioonil kogutud materjali põhjal raamatu. Vahetult pärast ekspeditsiooni lõppu tekitas hispaanlaste nimede lisamise küsimus nii palju tüli, et kogu mälestusmärgi asi katki jäi.
Parke on palju ja üldse kasutatakse siin osavalt ära asjaolu, et iga mahapistetud oks hakkab kohe kasvama. Siinsed inimesed pole veel õnneks kuulnud sellest, et looduse koht ei ole linnas, ja haljastust on iga nurga peal. Puu võib rahulikult kasvada otse kiriku ukse ees.
Möödume Ecuadori keskpanga hoonest. Ei tea, millega seal tegeletakse. Riigil pole oma rahanduspoliitikat, sest neil pole oma raha. Alates aastast 2000 kasutab Ecuador ainsa ametliku valuutana Ameerika Ühendriikide dollarit. Osad mündid tehakse kohapeal – sendid, sest inimestele on arusaadavam, kui müntidel on numbrid peal.
Teise riigi valuuta võeti kasutusele majanduse stabiliseerimiseks ja hüperinflatsiooni peatamiseks. Kogu majandusjama põhjustasid paljud tegurid koos: peamise ekspordiartikli nafta hinna langus, El Niño laastav mõju põllumajandusele, panganduskaos, halvad laenud, kapitali väljavool, korruptsioon ning kehvad seadused ja järelevalve. Hinnad ja inflatsioon dollarile üle minnes tõesti stabiliseerusid. Üksiti on hinnatase nüüd kõrgem kui Ladina-Ameerikas tavaks, mis turistidele palju meelehärmi valmistab. Reisimine samas ei peagi odav olema, olulisem on kohalike meelehärm. Kui eluasemekulud ja toit on odavad ning arstiabi riikliku toetusega, siis miinimumpalk on madal (415 $ kuus) ja varanduslik ebavõrdsus suur. Pikapeale on ilmnenud aga ka dollarimajanduse negatiivsed kõrvalnähud, nt sõltuvus rahvusvahelistest oludest. Üksiti selgus, et paljukummardatud majanduskasv ei kaasnegi dollariga automaatselt. Internet ütleb, et keskpank on nüüd sisuliselt täitevvõimu osa, mis tegeleb avaliku sektori kulude jaoks varude kogumisega (sellega ei lähe hästi), valitsuse vara haldamisega ja sentide emiteerimisega. Eelarvedefitsiit kasvab. Arvestades asjaajamise üldist taset ja puudulikku fiskaaldistsipliini on võibolla hea, et ekvadorlased ise kuigi palju oma rahapoliitika üle ei otsusta.
Muuseum on tasuta. Seal on välja pandud hispaanlaste tuleku eelne, hispaanlaste-aegne ja vabariigi aja kunst, lisaks ajutine ekspositsioon Ecuadoris esimesena abstraktset kunsti viljelenud Irene Cárdenase töödest. Sildid on hispaania ja kichwa keeles. Enne hispaanlaste tulekut tegid nad siin ägedaid asju.
Jalutame edasi La Floresta hipsterilinnaossa, et leida kohvi ja seinamaalinguid. Kohvi saab, hipstereid ei hakka silma. Ka maalingutega on kehvasti, kuigi oleksime justkui õigetel tänavatel. Võibolla on osa maha pestud. Siin on graffiti enamasti tore pilt, mitte lihtsalt sodi.
Kui taksost väljumine, on tänavanurgal hulk kisavaid inimesi. Turvatöötaja hoiab maja seina ääres kinni rabelevat noormeest. Igaks juhuks ei jää me vaatama ja uurima, kas rahvahulk nõuab pätil käe maharaiumist või vabastamist, sest ta võtab ainult rikastelt. Rahvasummas viibimine võib siin tähendada kiiret vaesumist. Kõndimise ajal võidakse ka sokid jalast varastada.
Väisame raamatupoodi, kus põlvepikkune jõnglane on dresseeritud külastajaid tervitama, julgustades raamatuid sirvima ja küsimuste korral tema poole pöörduma. Peast arvutab ka nagu ludin. Kalle jaoks on poes liiga palju kära. Tavaliselt pole mina müratasemega rahul.
Trollid on siin ilmatu pikad ja kõrgel asetsevate ustega. Peatustes on sisenemiseks piiratud juurdepääsu ja turvatöötajaga platvormid. Ei tea, mis turvaprobleemi niimoodi lahendatakse, aga taristusse on kõvasti investeeritud.
Kõige ebameeldivamad kaasliiklejad on mootorratturid, kelle tekitatav müra lõikab läbi aju. Teine tüütu seltskond on tänavanurkadel urineerijad. Kuigi avalikke kempse on tihti näha, lõhnavad mitmed nurgad räigelt ja maas vonkleb tume nire.
Teele jääb Alameda park, kust leiame mälestusmärgi prantslaste geodeesiaekspeditsioonile koos juhtfiguuride büstidega. Siin on leidnud äramärkimist ka prantslastele sappa pandud kaks hispaanlastest ohvitseri Juan ja Ulloa, kes osutusid ka ise suurteks teadushuvilisteks ja avaldasid hiljem ekspeditsioonil kogutud materjali põhjal raamatu. Vahetult pärast ekspeditsiooni lõppu tekitas hispaanlaste nimede lisamise küsimus nii palju tüli, et kogu mälestusmärgi asi katki jäi.
Parke on palju ja üldse kasutatakse siin osavalt ära asjaolu, et iga mahapistetud oks hakkab kohe kasvama. Siinsed inimesed pole veel õnneks kuulnud sellest, et looduse koht ei ole linnas, ja haljastust on iga nurga peal. Puu võib rahulikult kasvada otse kiriku ukse ees.
Möödume Ecuadori keskpanga hoonest. Ei tea, millega seal tegeletakse. Riigil pole oma rahanduspoliitikat, sest neil pole oma raha. Alates aastast 2000 kasutab Ecuador ainsa ametliku valuutana Ameerika Ühendriikide dollarit. Osad mündid tehakse kohapeal – sendid, sest inimestele on arusaadavam, kui müntidel on numbrid peal.
Teise riigi valuuta võeti kasutusele majanduse stabiliseerimiseks ja hüperinflatsiooni peatamiseks. Kogu majandusjama põhjustasid paljud tegurid koos: peamise ekspordiartikli nafta hinna langus, El Niño laastav mõju põllumajandusele, panganduskaos, halvad laenud, kapitali väljavool, korruptsioon ning kehvad seadused ja järelevalve. Hinnad ja inflatsioon dollarile üle minnes tõesti stabiliseerusid. Üksiti on hinnatase nüüd kõrgem kui Ladina-Ameerikas tavaks, mis turistidele palju meelehärmi valmistab. Reisimine samas ei peagi odav olema, olulisem on kohalike meelehärm. Kui eluasemekulud ja toit on odavad ning arstiabi riikliku toetusega, siis miinimumpalk on madal (415 $ kuus) ja varanduslik ebavõrdsus suur. Pikapeale on ilmnenud aga ka dollarimajanduse negatiivsed kõrvalnähud, nt sõltuvus rahvusvahelistest oludest. Üksiti selgus, et paljukummardatud majanduskasv ei kaasnegi dollariga automaatselt. Internet ütleb, et keskpank on nüüd sisuliselt täitevvõimu osa, mis tegeleb avaliku sektori kulude jaoks varude kogumisega (sellega ei lähe hästi), valitsuse vara haldamisega ja sentide emiteerimisega. Eelarvedefitsiit kasvab. Arvestades asjaajamise üldist taset ja puudulikku fiskaaldistsipliini on võibolla hea, et ekvadorlased ise kuigi palju oma rahapoliitika üle ei otsusta.
Muuseum on tasuta. Seal on välja pandud hispaanlaste tuleku eelne, hispaanlaste-aegne ja vabariigi aja kunst, lisaks ajutine ekspositsioon Ecuadoris esimesena abstraktset kunsti viljelenud Irene Cárdenase töödest. Sildid on hispaania ja kichwa keeles. Enne hispaanlaste tulekut tegid nad siin ägedaid asju.
Jalutame edasi La Floresta hipsterilinnaossa, et leida kohvi ja seinamaalinguid. Kohvi saab, hipstereid ei hakka silma. Ka maalingutega on kehvasti, kuigi oleksime justkui õigetel tänavatel. Võibolla on osa maha pestud. Siin on graffiti enamasti tore pilt, mitte lihtsalt sodi.
Kui taksost väljumine, on tänavanurgal hulk kisavaid inimesi. Turvatöötaja hoiab maja seina ääres kinni rabelevat noormeest. Igaks juhuks ei jää me vaatama ja uurima, kas rahvahulk nõuab pätil käe maharaiumist või vabastamist, sest ta võtab ainult rikastelt. Rahvasummas viibimine võib siin tähendada kiiret vaesumist. Kõndimise ajal võidakse ka sokid jalast varastada.
Väisame raamatupoodi, kus põlvepikkune jõnglane on dresseeritud külastajaid tervitama, julgustades raamatuid sirvima ja küsimuste korral tema poole pöörduma. Peast arvutab ka nagu ludin. Kalle jaoks on poes liiga palju kära. Tavaliselt pole mina müratasemega rahul.
Lisa kommentaar