Päike. Palju päikest. Auto kapotil on veepiisad jäämuhkudeks külmunud.
Lähen
kõigepealt samasse randa tagasi. Vesi on kõrgemal, aga see on
rahulikum. Kivid ei läigi enam nii palju. Kedagi veel pole. Parklast
saab jalutada 6 km Malarriffi ja sealt ca kilomeeter pirakate
kivitükkideni. Lóngdrangar. Trollid nagunii. Paistavad ka tee peale
kätte.
Rada kulgeb mööda kõrget kaldapealset, mille küljes on asja eest, teist taga, igasuguseid kummalisi moodustisi. Ühes kohas lööb laine nii kõvasti vastu kallast nagu oleks maavärisemine. Teisel pool on Snæfell, mida seal eile ei olnud. Üleni lumine. Kollid ilmuvad aegamisi nähtavale. Eeldan, et seal on parkla ja hulk turiste, kellest mõni kindlasti randa sõidab ja mind kaasa võtab. Hee, parkla on tükk maad eemal ja tühi. Kollideni pääseb ainult jala. Lösutan kivil, tarbin müslibatooni ja vett. Kõht on kangesti tühi. Vantsin tagasi. Tagasitee läheb tunni võrra kiiremini, sest peaaegu kõik on juba põhjalikult ära pildistatud. Päike on kõrgemal ka ja varjukihte vähem. Mõõn. Vesi on mustade kivide vahele jätnud maha tumedad peegel-siledad lombid.
Juba kaugelt paistab, et rannaparklas on rahvast murdu. Siin nad siis kõik ongi.
Hellnarisse suppi sööma. Kogu personalil on meeles, et ma juba eile käisin seal ja lugesin pool raamatut läbi. Tänane ilm toas istumist ei soosi ja spurdin kohe edasi. Hellnari ja Arnarstapi vahel on 3-kilomeetrine rannikurada. Raja alguses on koobas, mille moodustavad õhukesed kiviplaadid, mis ennast pikkamisi rulli keeravad. Hämmastav. Rada ise pole väga rabav. Või siis oleks tulnud sellest alustada. Arnarstapis on troll. Bárður.
Ca 20 kilomeetrit kokku päeva peale maha vantsitud, jätan ülejäänud lõbustused homseks. Aga valget aega on veel poolteist tundi. Poolsaare ühes tipus on Öndverðarnese majakas. Majakad pole neil siin suuremad asjad arhitektuursed saavutused, aga on lootust vaadata päikeseloojangut ja seda, kuidas Snæfell vaikselt roosaks tõmbub. Kümnekonna kilomeetri suhteliselt äkilise kruusatee kohta on liiklus hämmastavalt tihe. Lisaks majakale on natuke varemeid ja teadmata ajal rajatud kaev, milles olev vedelik peaks kolmandikus osas koosnema õllest. Maitse järgi ei saa midagi aru. Tagasiteel teen lühikese peatuse Skarðsvíkis, kus on liivarand. See on siin suur asi.
Olen just makaronipraadimise lõpetanud, kui hostelisse saabub 14 kohvreid järel vedavat hiinlast. Kári palub neil käituda köögis nii, nagu nad oleksid oma koduses köögis. Võibolla pole see kõige targem soovitus. Erinev arusaamine personaalsest ruumist asub kohe väljenduma. Põgenen teetassiga elutuppa. Kári sätib kõrvalruumi homseks kontserdiks valmis.
Ühtäkki tormavad hiinlased karjudes õue. Kahtlustan virmalisi, aga kõigest kuu poeb valgusefektide saatel pilve varjust välja.
Rada kulgeb mööda kõrget kaldapealset, mille küljes on asja eest, teist taga, igasuguseid kummalisi moodustisi. Ühes kohas lööb laine nii kõvasti vastu kallast nagu oleks maavärisemine. Teisel pool on Snæfell, mida seal eile ei olnud. Üleni lumine. Kollid ilmuvad aegamisi nähtavale. Eeldan, et seal on parkla ja hulk turiste, kellest mõni kindlasti randa sõidab ja mind kaasa võtab. Hee, parkla on tükk maad eemal ja tühi. Kollideni pääseb ainult jala. Lösutan kivil, tarbin müslibatooni ja vett. Kõht on kangesti tühi. Vantsin tagasi. Tagasitee läheb tunni võrra kiiremini, sest peaaegu kõik on juba põhjalikult ära pildistatud. Päike on kõrgemal ka ja varjukihte vähem. Mõõn. Vesi on mustade kivide vahele jätnud maha tumedad peegel-siledad lombid.
Juba kaugelt paistab, et rannaparklas on rahvast murdu. Siin nad siis kõik ongi.
Hellnarisse suppi sööma. Kogu personalil on meeles, et ma juba eile käisin seal ja lugesin pool raamatut läbi. Tänane ilm toas istumist ei soosi ja spurdin kohe edasi. Hellnari ja Arnarstapi vahel on 3-kilomeetrine rannikurada. Raja alguses on koobas, mille moodustavad õhukesed kiviplaadid, mis ennast pikkamisi rulli keeravad. Hämmastav. Rada ise pole väga rabav. Või siis oleks tulnud sellest alustada. Arnarstapis on troll. Bárður.
Ca 20 kilomeetrit kokku päeva peale maha vantsitud, jätan ülejäänud lõbustused homseks. Aga valget aega on veel poolteist tundi. Poolsaare ühes tipus on Öndverðarnese majakas. Majakad pole neil siin suuremad asjad arhitektuursed saavutused, aga on lootust vaadata päikeseloojangut ja seda, kuidas Snæfell vaikselt roosaks tõmbub. Kümnekonna kilomeetri suhteliselt äkilise kruusatee kohta on liiklus hämmastavalt tihe. Lisaks majakale on natuke varemeid ja teadmata ajal rajatud kaev, milles olev vedelik peaks kolmandikus osas koosnema õllest. Maitse järgi ei saa midagi aru. Tagasiteel teen lühikese peatuse Skarðsvíkis, kus on liivarand. See on siin suur asi.
Olen just makaronipraadimise lõpetanud, kui hostelisse saabub 14 kohvreid järel vedavat hiinlast. Kári palub neil käituda köögis nii, nagu nad oleksid oma koduses köögis. Võibolla pole see kõige targem soovitus. Erinev arusaamine personaalsest ruumist asub kohe väljenduma. Põgenen teetassiga elutuppa. Kári sätib kõrvalruumi homseks kontserdiks valmis.
Ühtäkki tormavad hiinlased karjudes õue. Kahtlustan virmalisi, aga kõigest kuu poeb valgusefektide saatel pilve varjust välja.
Lisa kommentaar