kuum vesi

Siiski on plaanis ka mõned vabaõhulõbustused. Sain vihje keset laavavälja asuva kuumaveeallika kohta. See käis umbes nii, et 20 minutit sõita, seal on jõgi ja punase katusega maja, siis veel minut, keerata Suur-Laava talu sildi juurest kruusateele, mis veidi hargneb, natukese aja pärast saab auto parkida, minna veidi jala, kalpsata mööda kive üle vee ja eirata allikat, milles on toru. Umbes nagu suure kase juurest vasakule. Juhis ei ütle, kui kiiresti tuleb need 20+1 minutit sõita ja kas on arvestatud ka asjaoluga, et kogu tee on härmas. Viidatud jõeni jõuan 19 minutiga. Maja on punane, katus roheline. Ja kruusateede hargnemise juures silt, mis keelab mootorratta ja ATV-ga liiklemise. Kui ilmub nähtavale vesi, millest paistab välja kivirida, olen kindel, et koht on õige. Toruga allikas paistab ka, nüüd tuled veel leida too teine. Teise ümber on laotud kividest poolring kaitseks tuule vastu. Kaitseb ilmselt siis, kui kõhuli olla. Külma lõikava tuulega lahtiriietumine nõuab teatavat meelekindlust ja vesi tundub külmunud varvastele vähemalt keev. Tegelikult on 36-38 kraadi. Põhja ei paista ja igaks juhuks ei hakka torkima ka. Libistan ennast sisse, kukla toetan kiviservale ja varbad vastasservale. Ongi selline paras ühe inimese leotamise auk. Komplekti trikoost ja suusamütsist ei ole vist veel olnud. Mõnus. Üle välja on lumised mäed, päike paistab, kukla taga kusagil kumab Eldborg. Kõige islandim kogemus ilmselt. Tagasiriietumine pole enam nii külm.
Soetan bensiinijaamast veel kindaid. Õhukesed matkakindad on kraam, mille järele peab muidu minema kas ratsatarvete poodi või Soome. Siinne bensiinijaamade kett N1 turustab Iceweari asju. Tundub, et toiduleti müüja müüb mulle puht pedagoogilistel kaalutlustel suppi islandi keeles.
Ees paistavad pilved. Lumised mäed Reykjaviki külje all mõjuvad lilla taeva taustal äärmiselt maaliliselt. Tuul püüab autot teelt minema puhuda. Suzuki Jimny ei ole kah just kõige voolujoonelisem sõiduvahend. Teeäärne infotabloo näitab tuule kiiruseks 19 m/s. Pole paha. Õnneks on enamus härmatist ära sulanud. Aga mitte kõik.
Ilus ilm jääb kõik selja taha, kui nina Flúðiri poole keeran. Seal on kaks objekti. Gamla laug, mida inglise keeles ekslikult salajaseks laguuniks nimetatakse, ja Etioopia restoran. Laguun pole enam ammu mingi saladus, sest seda on kogu internet täis. Piletihind on vastav, aga hoolimata sellest on umbes pool seltskonnast kohalikud. Rahvast igatahes murdu. Poollooduslik aurav veekogu, kõrval ajuti kuuma vee ja auru pahvakuid väljutav geiser. Saab võtta värvilise toru (kuidas iganes neid nimetatakse) ja selle najal soojas vees tookuda. Liigutada on parem mõõduka aeglusega, sest vees on suuri kive. Nende otsas on aga mõningast kogusest libedatest vetikatest hoolimata mugav istuda. Kui kivi üles leida. Osa seltskonda joob vees õlut. Ameeriklased vahetavad kogemusi, mitme päevaga on võimalik Island "ära teha". Nädalaga olevat täitsa tehtav. Nad on näinud kõike. Ligunen kuni vannikortsude tekkimiseni. Sinisele laguunile ilmselt täiesti arvestatav alternatiiv, kui poleks tohutut tunglemist riietusruumis. Aga asi võib olla ka selles, et täna on vist töövaba päev. Turismi osas samas on madalhooaeg.
Etioopia restoran on madal putka Etioopiast pärit nodi, muusika ja kokaga. Lisaks kokale askeldab ringi kohmetu islandi mees, kes vist eriti inglise keelt ei räägi. Teda annab islandi keele praktiseerimiseks edukalt ära kasutada. Kokk tuleb uurima, kas tean, kuidas süüa. Olen kuulnud, et leival olev sodi tuleb püüda leivatüki sisse mähkida, tegutsedes alates servast kuni keskpaigani, kuniks nii leib kui sodi otsas. Tuleb tunnistada, et Aafrika maitsed on mulle harjumatud. Kuulub ilmselt kategooriasse "huvitav". Näitan leti peal gloobusel, kus on Eesti. Saan visiitkaardi ja luban oma suvel Islandit külastavad sõbrad sinna sööma saata.
Edasi Reykjanesi poolsaarele, kus on täitsa uued ja isenägu mäed. Taevas on hullumeelne, päikesekiired võtavad läbi pilvede virmaliseasendeid ja serval on pannkoogikujulised pilved.
Grindavíkis on üllatavalt palju maju. Ööbimisasutuse perenaine asub kohe mu elu korraldama. Kõigepealt näidatakse kaardil jalutuskäigu marsruuti linnas ja siis kohti, kuhu homme minna. Ma oleks neisse nagunii läinud. Paarutan siis linna peale, lootusega saada kohvi. Kõige toredamaks peetud kohvik on kinni. Taevas on lilla, aga ma ei leia sadamast selle jäädvustamiseks sobivat esiplaani ja lilla jääb seega jäädvustamata. Üldiselt on külm, tuuline, hämar ja industriaalne ega üldse mitte romantiline. Vägevad lained pahisevad teisel pool muuli ja ühe maja akendel on interaktiivne näitus kalameeste elust. Keegi on ka osa linnatänavaid värvilisi jalajälgi täis teinud. Muutub kinnisideeks leida kohvi. Lõpuks vilgub ühe asutuse seinal kiri "welcome", asutuses on neli hiinlast ja kohvi keetev mees. Kui olen tassi tühjendanud, kustutatakse tuled ära ja minnakse laiali.