läbi Akureyri

Enne orust lahkumist käime Aldeyarfossi juga ka teiselt poolt vaatamas. Kui me juba siin oleme. Teel tolgendavad kive söövad lambad. Korjame peale hääletavad hollandlased, kes jätsid auto poole tee peale, aga avastasid siis, et siin mööda kruusateed ei olegi huvitav matkata. Teiselt kaldalt paistavad paremini kuuekandilised sambad ja värvilised ilunikerdused nende kohal. Langevale veele saab ka lähemale. Lisaks teevad hollandlased meist transpordi tasuks pilti. Löön põlve turnides vastu kivi. Kaks korda. Sama põlve. Kivi on erinev.
Kosk igast kandist pildistatud, võtame suuna Akureyri peale. Meil on nii palju plaane. Enne pildistame üles ka Góðafossi joa juures tunglevad turistid. Kui me juba siin oleme. Kusagil siin peaks jõepõhjas olema paganlikud puuslikud, mis saare kristluse poole pöördumisel sinna visati. Või on nad siin kivilikud. Sellest ka nimi: jumalate juga.
Akureyris alustame botaanikaaia kohvikus kohvi ja rammusa šokolaadikoogiga, mille juures paneme paika enamuse maailma asju. Muist veel jääb. Vaatame kohvikut ümbritsevat fotonäitust ja muidugi taimi. Kuuleb hämmastavalt palju islandi keelt. Järgmiseks on raamatupood. Kuidagi juhtub nii, et üks raamat kukub riiuli taha ja pean selle välja õngitsemiseks õlani kõige alumise riiuli alla pugema. Vaevalt personal ise välja mõtleks, kuhu võis üks eksemplar kaduda. Kokkuvõtteks võib tsiteerida Marion Jõeperat: „Iga otsus elus ei ole raske, aga see tunne ja see vaidlus, mida sa endaga pidama pead, et head raamatut mitte osta, on tuliselt torkiv ja keeruline.“ (Minu Šotimaa. Süda seljakotis). Sööme ja ostame saarele provianti kaasa. Igal saarel kipuvad olema oma väiksemad satelliitsaared, näiteks Saaremaal Vilsandi ja Vilsandil Vesiloo jne. Akureyri paistab aga olevat selline linn, kus saab korraga elada kesklinnas, mere ääres ja mäe jalamil.
Dalvíkis on lepitud kokku hosteli majake. Selline pisike ja punane. Saame juhised õlle suunas ja kuumaveevann tehakse puhtaks.