Uinun meremüha saatel, öösel sajab vihma, hommikul võitleb päike
pilvedega ja võidab. Vesi on ootamatult külm. Üle lahe triivib luigepaar
koos kahe inetu pardipojaga.
Stardin 8:11, kusagil kella 9 paiku olen Kõrve raja alguspunktis Oandus. Ümberringi vaikne männimets, mõned linnud vidistavad, tee kohalt oksalt jälgib mind valvsalt orav, saba sorus. Mustikapausil mööduvad kaks matkajat, vaatan kadedalt nende minu omast tunduvalt väiksemaid seljakotte. Minu liikumistempo osutub siiski kiiremaks ja kappan matkajatest peagi mööda.
Võsul paistab juba kaugelt suur Koržetsi pilt, mis signaliseerib lõkkekohta. Istungi katkestavad kolm jalgratturit, kes otsivad matkarada. Keeran nad ninaga Aegviidu suunas. Siis saabub vihm. Pakin end kilesse ja longin edasi. Saan jalgratturid kätte Lemuselja talu juures, kus nad puu all aru peavad. Ühel on peenikeste kummidega ratas ja sellega liivasel teel kulgemine mõistagi vaevaline. Otsustavad asfaldil jätkata, plaanis jõuda Aegviitu.
Päike tuleb välja ja koorin kõik paksud riided ja vihmakaitsed taas maha. Kuuseristil metsa kuulates jõuavad mulle taas järgi ennistised kaks matkajat, Aili (Aime?) ja Tiit. Käisid eelmisel aastal camino’l ja proovivad nüüd Eestimaa ka ära.
Võhmas on suurem soomlaste ja hobuste kogunemine. Tandemäe kalmete juurest on rohi ära niidetud. Eelmisel korral otsisin tagajärjetult kalmeid rohus taga kuni helistas Pärtel ja soovis mulle mingit militaarnodi üle anda.
Jõeveskis ujumiskohta sel korral ei ole. On mingi hiigelsuur sinine padi, hulk muda ja jõgi juhitud hoopis kõrvalt mööda. Enne Nõmmeveskit kulgeb rada kõrgel Valgejõe kohal, all sillerdab läbipaistev vesi. Nõmmeveskile jõudes osutub veetemperatuur siiski ka minu taluvuspiiri jaoks liiga madalaks. Pilv tuleb ka ja läheb vastikult külmaks. Panen kõik riided selga, ka need, mille kavatsesin kui mittevajalikud Krõõbiga minema saata.
Kuigi kell on vaevalt kuus, ei tule pingil raamatulugemisest suurt midagi välja. Otsustan toimetada ära laagrirutiini ja kobida telki sooja magamiskoti sisse. Kui olen end kokku pakkinud, hakkab tibutama.
Stardin 8:11, kusagil kella 9 paiku olen Kõrve raja alguspunktis Oandus. Ümberringi vaikne männimets, mõned linnud vidistavad, tee kohalt oksalt jälgib mind valvsalt orav, saba sorus. Mustikapausil mööduvad kaks matkajat, vaatan kadedalt nende minu omast tunduvalt väiksemaid seljakotte. Minu liikumistempo osutub siiski kiiremaks ja kappan matkajatest peagi mööda.
Võsul paistab juba kaugelt suur Koržetsi pilt, mis signaliseerib lõkkekohta. Istungi katkestavad kolm jalgratturit, kes otsivad matkarada. Keeran nad ninaga Aegviidu suunas. Siis saabub vihm. Pakin end kilesse ja longin edasi. Saan jalgratturid kätte Lemuselja talu juures, kus nad puu all aru peavad. Ühel on peenikeste kummidega ratas ja sellega liivasel teel kulgemine mõistagi vaevaline. Otsustavad asfaldil jätkata, plaanis jõuda Aegviitu.
Päike tuleb välja ja koorin kõik paksud riided ja vihmakaitsed taas maha. Kuuseristil metsa kuulates jõuavad mulle taas järgi ennistised kaks matkajat, Aili (Aime?) ja Tiit. Käisid eelmisel aastal camino’l ja proovivad nüüd Eestimaa ka ära.
Võhmas on suurem soomlaste ja hobuste kogunemine. Tandemäe kalmete juurest on rohi ära niidetud. Eelmisel korral otsisin tagajärjetult kalmeid rohus taga kuni helistas Pärtel ja soovis mulle mingit militaarnodi üle anda.
Jõeveskis ujumiskohta sel korral ei ole. On mingi hiigelsuur sinine padi, hulk muda ja jõgi juhitud hoopis kõrvalt mööda. Enne Nõmmeveskit kulgeb rada kõrgel Valgejõe kohal, all sillerdab läbipaistev vesi. Nõmmeveskile jõudes osutub veetemperatuur siiski ka minu taluvuspiiri jaoks liiga madalaks. Pilv tuleb ka ja läheb vastikult külmaks. Panen kõik riided selga, ka need, mille kavatsesin kui mittevajalikud Krõõbiga minema saata.
Kuigi kell on vaevalt kuus, ei tule pingil raamatulugemisest suurt midagi välja. Otsustan toimetada ära laagrirutiini ja kobida telki sooja magamiskoti sisse. Kui olen end kokku pakkinud, hakkab tibutama.
Lisa kommentaar