Õhtune võimlemine: pakendan telefoni soojalt ja lukustan ennast
magamiskotti. Saabub sõnum. Äkki on midagi olulist? Harutan end
magamiskotist välja, lammutan padja laiali, jõuan telefonini. Sõda pole
lahti. Toksin siiski vastuse, ootan ilmatu aja kuniks mu nuppudega
telefon vastuse ära saadab ja saan taas klahvid lukku panna. Mässin
telefoni riietesse, taastan padja, pakin end magamiskotti. Saabub sõnum.
Äkki on midagi olulist? Harjutust alga uuesti.
Saan telefoniga viimaks ühele poole, kui telkimiskohale saabuvad erinevad seltskonnad autodega ja hakkavad omavahel seletades ja itsitades telke üles panema.
Hommikul on telk kuiv, ilm sügisene. Kõik muu rahvas veel magab ja neil kõigil on ühesugused hõbedased kuppeltelgid. Hambapesuvett tuues jään jõesillale istuma. Vesi voolab aeglaselt mere suunas, kuskil piiksub keegi lind, eemal kohiseb mets, lõhnab mändide ja niiske metsaaluse järele. Idüll. Taevasse on maalitud sürrealistlik maal.
Asun teele sokkides ja plätudes ja ettevaatlikul pardikõnnakul. Õnneks keegi ei näe.
Nõmmeveski sild on ära. Püsib ära kirjade järgi kuni 15. augustini. Vastu keskmist sillaposti toetuv lauajupp näitab, kuidas eelmised jõeületajad on liigelnud. Mitmekesi oleks posti otsast allaronimine muidugi mugavam. Mina pean lihtsalt koti alla viskama ja lootma, et see vette ei kuku. Läheb õnneks. Allikas on alles, veidi maad piki jõge edasi, monstrumendi alt läbi ja mustast voolikust.
Rada kulgeb veidi maad mööda Valgejõe kanjonit, siis jõuab Vasaristi veeniredeni. Ilm lubab päikest, võtan osa riideid ära. Tee ääres on vaarikaid, seejärel metsmaasikaid. Siis jupp mööda kruusateed, ees on taevas helge, taga sünge. Teeristis on nõgestest ümbritsetud varjualune, mida mäletan eelmisest korrast. Nõgeseid on piisavalt, et vältida rajatise kasutamist käimlana. Nõgeste keskel punab vaarikaid. Seisan kiusatusele vastu, vaarikad juba olid ka.
Enne Kalmeoja laagripaika on pikalt kuuma selget põdrasamblast männimetsa. Männimets on veider, tüved on puudel ülalt heledad ja isegi pilves ilmaga tundub nagu paistaks metsas päike.
Kalmeojal on ungarlane. Eestis juba igal pool käinud, otsib Viru rappa minevat rada taga. Annan talle kaardi, tegelane aga arvab, et tal pole kaarti vaja, nüüd kus ta koos minuga tulla saab. Oeh. Pakin söögid siis kokku ja tuhisen ungarlase järel läbi raba. Vahepeal lastakse küll laukasse ujuma ka. Vesi on tume ja mõnus. Rabas on tipptund, laugast kasutavad ka üks rastapatsidega tüüp ja kaks kohalikku selli, kes pahandavad laukaveerest leitud õllepurgi pärast.
Ületame seltsis Peterburi maantee ja jätan ungarlase Liiapeksi teeristi mõtlema, mida edasi teha. Mõnda aega on kruusatee, samm on kerge vastupidiselt hommikusele venimisele. Edasi keerab rada metsavahele, nõgesed üle pea, siis eramaa-sildiga ala, ilmselt põdrakanepikasvatus. Sumisevad sitikad ja viiuldavad ritsikad.
Järvi järvede ääres on tüpsu-venelased, nagu ikka. Kõnnu suursoo möödub päikeses, domineerivad erkroheline ja kollane. Paukjärvel läheb rada teisiti, torni alt mööda, mitte ujumiskohast. Aga ilmselt läksin ma ise eelmine kord valesti, sest kohtusin rajaga tookord alles enne Väinjärve. Nüüd on kõvasti turnimist, üles ja alla, enamasti küll üles. Enne Väinjärve pesitsevad sääsed ja proovivad ära hammustada vähemalt osa mu peast. Järve ääres on üks telk, inimesi pole näha, miska lähen kiirelt ujuma, sääskede rõõmuks täiesti riidevabalt. Sääsed kaovad aga hoopis kuhugi ära. Metsa tagant kerkib muljetavaldava kiirusega tume pilv. Kogu loodus tardub hiirvaikseks, väljaarvatud matkaja, kes sisestab kibekiirelt pähklipastat itaaliapärases tomatikastmes. Esimeste piiskade langedes olen kogu kraamiga telgis. Saabuvad kõrvaltelgi inimesed, sõidavad mööda jalgratturid. Rahvarohkem siin tõesti kui varem. Eelmisel korral oli siin ainult üks karvik, kes läks veidi mööda rada, ütles, et seal on märg ja kadus teises suunas.
Vihm krabistab veidi ja kaob. Ungarlane ütles, et kaks päeva sajab.
Saan telefoniga viimaks ühele poole, kui telkimiskohale saabuvad erinevad seltskonnad autodega ja hakkavad omavahel seletades ja itsitades telke üles panema.
Hommikul on telk kuiv, ilm sügisene. Kõik muu rahvas veel magab ja neil kõigil on ühesugused hõbedased kuppeltelgid. Hambapesuvett tuues jään jõesillale istuma. Vesi voolab aeglaselt mere suunas, kuskil piiksub keegi lind, eemal kohiseb mets, lõhnab mändide ja niiske metsaaluse järele. Idüll. Taevasse on maalitud sürrealistlik maal.
Asun teele sokkides ja plätudes ja ettevaatlikul pardikõnnakul. Õnneks keegi ei näe.
Nõmmeveski sild on ära. Püsib ära kirjade järgi kuni 15. augustini. Vastu keskmist sillaposti toetuv lauajupp näitab, kuidas eelmised jõeületajad on liigelnud. Mitmekesi oleks posti otsast allaronimine muidugi mugavam. Mina pean lihtsalt koti alla viskama ja lootma, et see vette ei kuku. Läheb õnneks. Allikas on alles, veidi maad piki jõge edasi, monstrumendi alt läbi ja mustast voolikust.
Rada kulgeb veidi maad mööda Valgejõe kanjonit, siis jõuab Vasaristi veeniredeni. Ilm lubab päikest, võtan osa riideid ära. Tee ääres on vaarikaid, seejärel metsmaasikaid. Siis jupp mööda kruusateed, ees on taevas helge, taga sünge. Teeristis on nõgestest ümbritsetud varjualune, mida mäletan eelmisest korrast. Nõgeseid on piisavalt, et vältida rajatise kasutamist käimlana. Nõgeste keskel punab vaarikaid. Seisan kiusatusele vastu, vaarikad juba olid ka.
Enne Kalmeoja laagripaika on pikalt kuuma selget põdrasamblast männimetsa. Männimets on veider, tüved on puudel ülalt heledad ja isegi pilves ilmaga tundub nagu paistaks metsas päike.
Kalmeojal on ungarlane. Eestis juba igal pool käinud, otsib Viru rappa minevat rada taga. Annan talle kaardi, tegelane aga arvab, et tal pole kaarti vaja, nüüd kus ta koos minuga tulla saab. Oeh. Pakin söögid siis kokku ja tuhisen ungarlase järel läbi raba. Vahepeal lastakse küll laukasse ujuma ka. Vesi on tume ja mõnus. Rabas on tipptund, laugast kasutavad ka üks rastapatsidega tüüp ja kaks kohalikku selli, kes pahandavad laukaveerest leitud õllepurgi pärast.
Ületame seltsis Peterburi maantee ja jätan ungarlase Liiapeksi teeristi mõtlema, mida edasi teha. Mõnda aega on kruusatee, samm on kerge vastupidiselt hommikusele venimisele. Edasi keerab rada metsavahele, nõgesed üle pea, siis eramaa-sildiga ala, ilmselt põdrakanepikasvatus. Sumisevad sitikad ja viiuldavad ritsikad.
Järvi järvede ääres on tüpsu-venelased, nagu ikka. Kõnnu suursoo möödub päikeses, domineerivad erkroheline ja kollane. Paukjärvel läheb rada teisiti, torni alt mööda, mitte ujumiskohast. Aga ilmselt läksin ma ise eelmine kord valesti, sest kohtusin rajaga tookord alles enne Väinjärve. Nüüd on kõvasti turnimist, üles ja alla, enamasti küll üles. Enne Väinjärve pesitsevad sääsed ja proovivad ära hammustada vähemalt osa mu peast. Järve ääres on üks telk, inimesi pole näha, miska lähen kiirelt ujuma, sääskede rõõmuks täiesti riidevabalt. Sääsed kaovad aga hoopis kuhugi ära. Metsa tagant kerkib muljetavaldava kiirusega tume pilv. Kogu loodus tardub hiirvaikseks, väljaarvatud matkaja, kes sisestab kibekiirelt pähklipastat itaaliapärases tomatikastmes. Esimeste piiskade langedes olen kogu kraamiga telgis. Saabuvad kõrvaltelgi inimesed, sõidavad mööda jalgratturid. Rahvarohkem siin tõesti kui varem. Eelmisel korral oli siin ainult üks karvik, kes läks veidi mööda rada, ütles, et seal on märg ja kadus teises suunas.
Vihm krabistab veidi ja kaob. Ungarlane ütles, et kaks päeva sajab.
Lisa kommentaar