13. päev, 32 km, Rae järv-Kabli

Öösel sajab kõvasti. Hommikul on ikka veel pilves, aga pilved kiirustavad üle taeva lõuna poole. Nagu eilegi, on läänesuunas sinist taevast rohkem. Järve kohal tantsib udu, part lendab valjusti prääksudes veepinna kohal, kaks metsvinti tulevad mulle peaaegu laua peale elama ja ajavad siis üksteist ümber männi taga, lähedal toksib rähn usinalt peaga vastu puud.
Pilved jätavad päikesele järjest rohkem ruumi. Rada kulgeb GPSi juhiste järgi esialgu piki järve kallast, mööda kohalikku õpperada, mis on tore. Minu elatud lõkkekohast edasi on veel üks suur varjualune ja üks kena looduslik ujumiskoht.
Laiksaare kandis on paar kilomeetrit asfalti. Jahionn osutub olema teest piisavalt eemal, et teeksin snäkipausi RMK Laiksaare kontori juures bussipeatuses. Kontoril vahetatakse katust ja uuendatakse fassaadi. Üllatuslikult on siinkandis ka asfalttee ääres matkatee kilomeetripostid, mida muidu suuremate teede ääres olnud ei ole, isegi kruusateede ääres mitte.
Kruusatee jätkub joonelt lõunasse, tegelikkuses õnneks mitte nii sirgena kui kaardilt paistab. Liiklust on ebamugavalt palju. Leian tee kõrvalt hiliseid metsmaasikaid. Vasakul on Nigula looduskaitseala ja metsa vahel kasevihalõhn. On päris tugev tuul ja see toob lääne poolt kõva kolinat ja mürinat. Ilmselt Via Baltica.
Urissaares näen mutti. Sibab tee kõrval rohus, siis saab aru, et asi pole õige, keerab otsa ringi ja kaob urgu. Urissaares on ka ilus roheline õigeusukirik ja roosa maja seinal tahvel nelja perekonna mälestuseks, kes 1941. aastal siit Siberisse viidi.
Urissaare ja Massiaru vahele on pandud asfalti meenutavat teekatet. Lahtisi kivikesi palju ja tolmab korralikult. Massiarust edasi on asfalt. Tee kõrval on selge veega kraav, mille vesi vuliseb minuga samas suunas – merre.
Ületan Via Baltica. Hirmus kiire neil kõigil seal peal. Jõuan Kablisse, saan looduskeskusest vett, infot pagari ja ranna kohta (Lemmest ei saa tavaliselt peksa) ja infovoldikuid, korraldatakse ka lühike ülekuulamine. Kabli näeb kas värskeid alustajaid või rõõmsaid lõpetajaid. Viimati olid siitkaudu läinud kaks Vändra noormeest, pooleteise meetri pikkuste jalgadega.
Priivitsa lõkkekoht on samas lähedal, veidi eraldatud, rahulik ja päikeseline. Panen telgi üles ja suundun mere poole. Pärast kõrkjates rüselemist ja sogast läbi paterdamist on liivariba. On meri ja kõva tuul. Tuul tuleb merest. Ei tea muidugi, kui head on soga, liiv ja soolvesi mu katkistele jalgadele. Ujun korra, aga see merebisnes on minu jaoks ikka omajagu arusaamatu: jaluta ilmatu aeg ja ikka on meri põlvini, kahla läbi mingi olluse, vesi loksub edasi-tagasi ja on soolane ka. Tuleb aga tunnistada, et vesi on häbitult soe. Igatahes, tere, meri, viimati kohtusime Altjal kaks nädalat tagasi.
Enne õhtust kokkamist püüan suurema osa lahtist plaastrit ja nahka jalgade küljest ära lõigata. Vasakul jalal polegi väga viga, paremaga see-eest on suht pahasti. 18 km plätudega mööda asfalti homme pole ka hea variant. Näis, mis saab. Samas, 370 km on mul GPSi järgi täis ja olen käinud merest mereni.