Õhtul käisin veel vaatamas, kuidas päike merre kukub. Seisin tuult
trotsides liival ja püüdsin ette kujutada, kuidas see maakera ennast
nüüd niimoodi keerab, et päike siit vaadates kumeruse taha jääb. Eks see
teadus ole kah paras usuasi. Sest selgelt oli näha, kuidas päike merre
vajus, jättes endast maha lillades ja oranzhides toonides põlevate
pilvede segapudru.
Looduskeskuse juurest või mööda õpperada saab muideks randa hoopis mugavamalt.
Täna on sõna otseses mõttes ees lõpusirge.
Hommik on traditsiooniliselt pilves. Magan pool tundi kauem kui tavaliselt, et mitte jõuda liiga vara pagarini. Rada järgib esiti Kabli õpperada, läbi metsajupi minnes ja üle mahalangenud puutüvede astudes on korraks jälle seikleja tunne. Reipalt ronin kõigisse vaatetornidesse.
Pagaril on tõesti värske kraam. Serveering pole eriti pidulik, aga ma ei lase end morjendada sellest, et lihapirukas pakendatakse mandlirulliga samasse kilekotti ja mõlemad omandavad tuhksuhkruse värvingu. Teise laua taga istuv seltskond kasvatab lapsi, tituleerides neid murule pikali viskamise eest juhmarditeks. Pärast on ju püksid nagu Pori-Aadul ja näed välja nagu siga. Vaatan oma pükse ja pean targemaks sündmuspaigalt kaduda.
Iga natukese aja tagant paistab kusagilt pink või puhkekoht, millest olen tundnud puudust noil pikkadel sirgetel, kui polnud mujal istuda kui tee kõrval tolmuses rohus või lihtsalt keset teed.
Lemmes saab kahe euro eest duši alla, pesen kogu raha eest. Vaja saada puhtaks juuksed, et julgeks linnusitase mütsi peast võtta, ja omandada bussisõiduks sobilik lõhnabukett. Panen selga ka selleks puhuks säilitatud puhta pluusi. Nüüd vaja lihtsalt ülejäänud tee mitte higistada. Ilm mittehigistamist õnneks soosib. Pilves ja kõva tuul.
Mõni kilomeeter hiljem on tee ääres pikk Krapi telkimisala. Käin merd vaatamas, aga vastupidiselt kõigile oma põhimõtetele sinna sisse ei roni. Esiteks on jube tuul ega ole sugugi soe ja teiseks ei taha ma liiva ja soolvett oma räämas jalgade külge. Telke on siin palju, nagu oli ka Lemmes.
Treimanis siiski süüa ei saa, söögimaja on tabalukus. See-eest on vaadata nii luteri kui ka õigeusu kirikud.
Kell 14:13 panen käe vastu Eesti Vabariiki ja Läti Vabariiki eraldavat piiritulpa nr 441. 15 päeva 6 tundi ja 2 minutit pärast starti Altjal. Väikse varba ots koos küünega jääb sealsamas kõrval oleva istumiskoha juurde. Kah üks kaalualandamise meetod.
Võtan poest karupildiga jäätise ja seda poetrepil manustades jälgin, kuidas neli jalgratturit ennast sõiduks valmis pakivad. Teevad hulgim pilte piiritulbaga. Plaanivad viie päevaga Oandusse jõuda.
Buss Pärnusse läheb tunni aja pärast. Kügelen peatuseputkas. 15:35 sõidab peatuse juurde buss. Lähen küsin juhilt, kas ta läheb Pärnusse. Jah, läheb, aga sõidab välja alles 15:45, mingu ma istugu niikaua peatuses. Nii me seal kahekesi passime 5-meetrise vahega. Kasutan aega ringivahtimiseks ja 10-sendise leidmiseks. Abiks ikka.
kommentaarid travelpod'istLooduskeskuse juurest või mööda õpperada saab muideks randa hoopis mugavamalt.
Täna on sõna otseses mõttes ees lõpusirge.
Hommik on traditsiooniliselt pilves. Magan pool tundi kauem kui tavaliselt, et mitte jõuda liiga vara pagarini. Rada järgib esiti Kabli õpperada, läbi metsajupi minnes ja üle mahalangenud puutüvede astudes on korraks jälle seikleja tunne. Reipalt ronin kõigisse vaatetornidesse.
Pagaril on tõesti värske kraam. Serveering pole eriti pidulik, aga ma ei lase end morjendada sellest, et lihapirukas pakendatakse mandlirulliga samasse kilekotti ja mõlemad omandavad tuhksuhkruse värvingu. Teise laua taga istuv seltskond kasvatab lapsi, tituleerides neid murule pikali viskamise eest juhmarditeks. Pärast on ju püksid nagu Pori-Aadul ja näed välja nagu siga. Vaatan oma pükse ja pean targemaks sündmuspaigalt kaduda.
Iga natukese aja tagant paistab kusagilt pink või puhkekoht, millest olen tundnud puudust noil pikkadel sirgetel, kui polnud mujal istuda kui tee kõrval tolmuses rohus või lihtsalt keset teed.
Lemmes saab kahe euro eest duši alla, pesen kogu raha eest. Vaja saada puhtaks juuksed, et julgeks linnusitase mütsi peast võtta, ja omandada bussisõiduks sobilik lõhnabukett. Panen selga ka selleks puhuks säilitatud puhta pluusi. Nüüd vaja lihtsalt ülejäänud tee mitte higistada. Ilm mittehigistamist õnneks soosib. Pilves ja kõva tuul.
Mõni kilomeeter hiljem on tee ääres pikk Krapi telkimisala. Käin merd vaatamas, aga vastupidiselt kõigile oma põhimõtetele sinna sisse ei roni. Esiteks on jube tuul ega ole sugugi soe ja teiseks ei taha ma liiva ja soolvett oma räämas jalgade külge. Telke on siin palju, nagu oli ka Lemmes.
Treimanis siiski süüa ei saa, söögimaja on tabalukus. See-eest on vaadata nii luteri kui ka õigeusu kirikud.
Kell 14:13 panen käe vastu Eesti Vabariiki ja Läti Vabariiki eraldavat piiritulpa nr 441. 15 päeva 6 tundi ja 2 minutit pärast starti Altjal. Väikse varba ots koos küünega jääb sealsamas kõrval oleva istumiskoha juurde. Kah üks kaalualandamise meetod.
Võtan poest karupildiga jäätise ja seda poetrepil manustades jälgin, kuidas neli jalgratturit ennast sõiduks valmis pakivad. Teevad hulgim pilte piiritulbaga. Plaanivad viie päevaga Oandusse jõuda.
Buss Pärnusse läheb tunni aja pärast. Kügelen peatuseputkas. 15:35 sõidab peatuse juurde buss. Lähen küsin juhilt, kas ta läheb Pärnusse. Jah, läheb, aga sõidab välja alles 15:45, mingu ma istugu niikaua peatuses. Nii me seal kahekesi passime 5-meetrise vahega. Kasutan aega ringivahtimiseks ja 10-sendise leidmiseks. Abiks ikka.
Tubli!!!
vanaema, on Aug 2, 2013 at 07:00PM
Teeks sama - aga ilma seljakotita!jah, ilma seljakotita oleks tunduvalt lihtsam :D
Kylliki, on Aug 2, 2013 at 08:15PM
nipitiri, on Aug 3, 2013 at 09:18PM
Lisa kommentaar