Hommikul tibutab ja ei tibuta ja lõpuks on siiski kõik kuiv. Naabrid veel magavad, vallutan katusega laua.
Jussi järvede juures on parajalt turnimist, püstloodis üles ja alla, lõpuks üle kanarbikust lillatava Jussi nõmme, taevas on ka sobivates lillades toonides. Mets kuni Aegviiduni, alguses lehine ja pime, tee kulgeb tunnelis, siis männimets ja Aegviidu suusarajad - matkaja rõõm. Tee kõrval pakutakse vaarikaid, metsmaasikaid ja mustikaid. Vahele jääb ka piknik ja ujumine Harakajärves. Tõeliselt müstiline koht, erkroheliste kallastega lomp keset metsa ja sood. Ehmatan täna juba teist pardiperet. Esimene purjetas peaaegu jala alt avajärvele Jussi järvedel.
Aegviidu loodusmajas on lahke pererahvas, tarbin elektrit ja vett, pakutakse ka teed ja šokolaadi. Käitun moto järgi - lase sant sauna, ronib lavale ka. Sajab vahelduva eduga, kaalun kas minna edasi või jääda öömajale. Muuhulgas saan väärtuslikku infot Loosalu raba läbimise või õigemini selle läbimatuse kohta. Ei ole vist mõtet tõesti kangelast mängida, eks siis läbin selle ja ronin ka Reevimäele kunagi tulevikus.
Vihm jääb järele, asub puhanuna tundmatutele radadele. Õhk on vihmajärgselt värske ja lõhnab hästi, rong koos kojusõidukiusatusega (saun, voodi, matkajärgne õlu) jääb selja taha. Pärast Nikerjärve telkimiskohta kulgeb tee mööda kruusa, pikka ja sirget, mis jätkub kuni silmapiirini ja sealt edasi. See läheb siiski mitte just lennates, aga reipal sammul astudes. Kahel pool on puud tihedas rivis, aeg-ajalt on jäetud rivvi ka mulk. Mulgust paistab metsa sisse, puude taga ongi mets. Mets on vaikne, kostab vaid üksikuid lindude säutse (ju nad on twitteris) ja minu seljakoti naginat. Paar metsateed hargneb, ei tea, kuhu need viivad ja mis seal on. Tee veeres on tühje puidust silte. Matkaraja enda sildid on üsna kadunud, ainult kilomeetritulbad on alles jäänud. Ega siin pole teelt eriti kuhugi muidugi eksida ka.
Õlasirutuspeatuses hakkavad puud latvu õõtsutama, eemal huikab öökulliline lind. Õhk on üllatavalt soe. Ilmuvad parmud ja sääsed ja kärbsed. Neli kärbest istub sokil puntrasse kokku, kui need maha lööks, oleks sama kõva mees kui pool vahvat rätseppa. Saan kahele pihta.
Veidi enne Mägede lõkkekohta lahkneb GPS-i jälg rajamärgist. Märk juhatab mind ringiga. Lähen gepsu järgi otsemat teed pidi. Esimese ja ainsa katusealuse lauaga koha on vallutanud tümpsvenelased. Teine on tühi. Kaugema ja varjulisema istumiskoha juurest korjan õllepurgid kokku, avastan siis laualt täis purgi ja pooliku rummi. Eemaldun juhuks, kui need peaks kuidagi mölluseltskonnaga seotud olema.
Saabub perekond koera ujutama. Mina ujutan ennast. Siis võtan äärmiselt antisanitaarselt koera- ja endaleotamise kohast söögikeetmiseks vett. Üle metsa ligineb suur tume pilv. Seesama mis eile. Hakkab kostma venelaste röökimist. Ilmselt kedagi tapetakse.
Tervitused meeldivale naisterahvale Aegviidu looduskeskusest, kui ta mu blogi üles leidis :)
Jussi järvede juures on parajalt turnimist, püstloodis üles ja alla, lõpuks üle kanarbikust lillatava Jussi nõmme, taevas on ka sobivates lillades toonides. Mets kuni Aegviiduni, alguses lehine ja pime, tee kulgeb tunnelis, siis männimets ja Aegviidu suusarajad - matkaja rõõm. Tee kõrval pakutakse vaarikaid, metsmaasikaid ja mustikaid. Vahele jääb ka piknik ja ujumine Harakajärves. Tõeliselt müstiline koht, erkroheliste kallastega lomp keset metsa ja sood. Ehmatan täna juba teist pardiperet. Esimene purjetas peaaegu jala alt avajärvele Jussi järvedel.
Aegviidu loodusmajas on lahke pererahvas, tarbin elektrit ja vett, pakutakse ka teed ja šokolaadi. Käitun moto järgi - lase sant sauna, ronib lavale ka. Sajab vahelduva eduga, kaalun kas minna edasi või jääda öömajale. Muuhulgas saan väärtuslikku infot Loosalu raba läbimise või õigemini selle läbimatuse kohta. Ei ole vist mõtet tõesti kangelast mängida, eks siis läbin selle ja ronin ka Reevimäele kunagi tulevikus.
Vihm jääb järele, asub puhanuna tundmatutele radadele. Õhk on vihmajärgselt värske ja lõhnab hästi, rong koos kojusõidukiusatusega (saun, voodi, matkajärgne õlu) jääb selja taha. Pärast Nikerjärve telkimiskohta kulgeb tee mööda kruusa, pikka ja sirget, mis jätkub kuni silmapiirini ja sealt edasi. See läheb siiski mitte just lennates, aga reipal sammul astudes. Kahel pool on puud tihedas rivis, aeg-ajalt on jäetud rivvi ka mulk. Mulgust paistab metsa sisse, puude taga ongi mets. Mets on vaikne, kostab vaid üksikuid lindude säutse (ju nad on twitteris) ja minu seljakoti naginat. Paar metsateed hargneb, ei tea, kuhu need viivad ja mis seal on. Tee veeres on tühje puidust silte. Matkaraja enda sildid on üsna kadunud, ainult kilomeetritulbad on alles jäänud. Ega siin pole teelt eriti kuhugi muidugi eksida ka.
Õlasirutuspeatuses hakkavad puud latvu õõtsutama, eemal huikab öökulliline lind. Õhk on üllatavalt soe. Ilmuvad parmud ja sääsed ja kärbsed. Neli kärbest istub sokil puntrasse kokku, kui need maha lööks, oleks sama kõva mees kui pool vahvat rätseppa. Saan kahele pihta.
Veidi enne Mägede lõkkekohta lahkneb GPS-i jälg rajamärgist. Märk juhatab mind ringiga. Lähen gepsu järgi otsemat teed pidi. Esimese ja ainsa katusealuse lauaga koha on vallutanud tümpsvenelased. Teine on tühi. Kaugema ja varjulisema istumiskoha juurest korjan õllepurgid kokku, avastan siis laualt täis purgi ja pooliku rummi. Eemaldun juhuks, kui need peaks kuidagi mölluseltskonnaga seotud olema.
Saabub perekond koera ujutama. Mina ujutan ennast. Siis võtan äärmiselt antisanitaarselt koera- ja endaleotamise kohast söögikeetmiseks vett. Üle metsa ligineb suur tume pilv. Seesama mis eile. Hakkab kostma venelaste röökimist. Ilmselt kedagi tapetakse.
Tervitused meeldivale naisterahvale Aegviidu looduskeskusest, kui ta mu blogi üles leidis :)
Tahan ka metsa matkama...eriti seoses sellega, et kohalesaabunud parapsühholoogidest osa häälekalt ei söö piima, jahu, liha, maisi ja mitmeid muid toiduasju. See on nagu miiniväli retseptiraamatus - millelegi ülalmainituist saab ikka pihta tehes mida tahes. Ülejäänud söövad kõike ja viimaste oma ka ära, sõnalausumata nagu õigel maalasel kombeks. Leitud kokk on armas! Taludes kangelaslikult laidusõnu kulinaarse miinivälja läbimisel.ee, mul sai gaas otsa, aga sööks nii piima, jahu, maisi, liha kui ka kõike muud :D
Kylliki, on Jul 21, 2013 at 09:30PM
nipitiri, on Jul 22, 2013 at 05:56PM
Soovitan piiritusepriimust. Eesti oludes märtsist novembrini minu meelest parim. PS: Ülehomsest pidavat soojaks ja ilusaks minema.Ülehomsest on ehk soe, aga päike on end kuhugi ära peitnud.
Lauka-Mannike, on Jul 22, 2013 at 08:55PM
Kylliki, on Jul 24, 2013 at 01:21PM
Piiritusega on olnud õppustel jahmerdamist, miska assotsieerub see mul eelkõige raske ja kohmaka militaarkolaga. Aga gaasi ees on sel tõesti eeliseid :)
nipitiri, on Jul 27, 2013 at 11:20AM
Tahan ka sellist rada meie metsa! Meie kandis on saabumas tasakaal, oleme leidnud jahuvaba jahu ja saanud kiita, ka muude kulinaarsete avastuste eest. Majavärvija särab redelil nagu päike, kui blond kokk mööda läheb. Kurslased otsisid oma varju - miskipärast peidus pool pidi kõigil negatiivne olema, huvitav arvamus?Selleks tuleb metsas kõvasti talluda, et tuleks selline rada. Aga äkki mõnel on positiivne hoopis peidus?
Kylliki, on Jul 24, 2013 at 01:20PM
nipitiri, on Jul 29, 2013 at 05:20PM
Aga kus on harakas?veider jah, harakat ei olnud seal juba eelmine kord
vanaema, on Jul 29, 2013 at 01:38PM
nipitiri, on Aug 2, 2013 at 06:38PM
Mõtlen siin, et kui oleksin tänase ilmaga Sinu nahas, siis huvitav, kas jätkuks veel tahtmist? Jaksu ja soojust Sulle! Naisterahvas Aegviidu LM-st :)
Madli, on Jul 22, 2013 at 01:34PM
Lisa kommentaar