Telgi ust avades särab vastu sinine taevas. Telk ise on märg, ju on öösel sadanud.
Jalutan mööda Valgehobusemäe keskusest, mille kohvik avatakse alles pooleteise tunni pärast. Rada suundub metsa vahele. Pole õnneks väga porine. Päike langeb tüvede vahelt laiguti samblale, üksik lind vidistab ja on üldse äraütlemata kena olemine. Suur kuusk on pikali, juured taeva poole. Mitu tüve on risti üle tee. Kott on eriti kerge, sest suur osa riideid on seljas ja enamus toitu otsas.
Palav. Võtan osa riideid ära. Tõuseb tuul, metsateel on vari. Panen osa riideid tagasi. Suine aeg.
Ületan Tarvasjõe, mis mitmetes matkajates palju elevust on tekitanud. Zombietripperite installeeritud laud paistab ka, aga saan sillajäänuseid pidi hakkama.
Veidi enne Kakerdaja raba poole keeramist on tee ääres kutsuv silt „Astuge sisse“. Söenurme. Lubatakse forellipüüki, majutust ja tünnisauna. Pean veidi aru ja lähen tikke küsima. Gaas sai hommikul otsa ja leiges pudrus sisaldus kindlasti hulk läbikeetmata koerakarvu. Tikud olid küll nimekirjas, aga kuna kodus neid pakkimise ajal ei olnud (mul läheb alati meelest neid kassa juurest küsida), siis kuidagi sinnapaika see jäi. Esmalt silman murukatusega majja sisenemas meest, kes ilmselt suhtleb kellegagi. Iga teine sõna on „bljääd“. Toosama osutubki peremeheks. Eesti keelt kuuldes peab mind esiti soomlaseks. Suudan meelde tuletada, kuidas on vene keeles tikud. Saan tikud, toosis on kümmekond tikku, vast saan hakkama. Mis seal Iklas on, uurib mees. Kõik lähevad sinna, eelmisel nädalal 200 tükki, selliste suurte kottidega. Tjah, tõesti keeruline seletada Ikla äkilist populaarsust suurte kottidega inimeste hulgas.
Kalajärve kandis teeb rada jõnkse, silte pole ja gepsurada läheb mööda naturaalset metsaalust. Ju ta kohalikule õpperajale püüab juhatada. Vähemalt satun eriti suurte ja magusate mustikate otsa. On läinud pilve ja tõusnud tugev tuul. Hakkab silma palju värskelt murdunud puid.
Lesin Noku lõkkekoha laavus ja vaatan, mis kujundeid puud oma latvadega taevasse püüavad joonistada. Tunnen end nagu kindluses. Laavu on üks lahe leiutis.
Üle raba kihutavad hallid pilved ja tuul matab rabavaikuse enda alla. Raba läbitud, hakkab sadama, vaheldumisi seenevihma ja korralikku. Esimest õnneks rohkem. Mõnus tee vingerdab läbi metsa, vaheldus künkad-mättad-maastikule. Puhkan kuuse all, kus on kuiv, ja vaatan vihma. Ilmselt hakkan jõudma kuhugi järgmisesse dimensiooni. Mida edasi, seda kehvemaks läheb kuusealustega, hakkavad vihma läbi laskma.
Napu lõkkekohas ei ole katusealusega lauda. On võimalus istuda varjulises tualetis, mis on uus, peaaegu kasutamata ja lõhnab hästi. Valin siiski puude varjualuse, kus puudest on esindatud vaid sületäis oksi. Laua all olla oleks ilmselt veel haledam.
Edasi Hiieveski poole. Tallad löövad tuld, mott langeb mühinal. Hiieveski parkla ei ole tõesti mingi kena koht, palju prügi ja klaasikilde. Ja selle keskel silt, mis keelab prügi maha panna. Katusega tuletegemise võimalust ei ole, puid ka mitte. Eriline skaut ma selles vihmas ja märjas ilmselt ei oleks, seega piirdun rosinatega. Isu tegelt pole, tahaks ainult magada ja mitte sammugi astuda. Leian eemal kuuskede keskel kuiva koha, panen telgi üles ja poen magamiskotti.
Homme tuleb Krõõp. Selle nimel tasub elada.
Jalutan mööda Valgehobusemäe keskusest, mille kohvik avatakse alles pooleteise tunni pärast. Rada suundub metsa vahele. Pole õnneks väga porine. Päike langeb tüvede vahelt laiguti samblale, üksik lind vidistab ja on üldse äraütlemata kena olemine. Suur kuusk on pikali, juured taeva poole. Mitu tüve on risti üle tee. Kott on eriti kerge, sest suur osa riideid on seljas ja enamus toitu otsas.
Palav. Võtan osa riideid ära. Tõuseb tuul, metsateel on vari. Panen osa riideid tagasi. Suine aeg.
Ületan Tarvasjõe, mis mitmetes matkajates palju elevust on tekitanud. Zombietripperite installeeritud laud paistab ka, aga saan sillajäänuseid pidi hakkama.
Veidi enne Kakerdaja raba poole keeramist on tee ääres kutsuv silt „Astuge sisse“. Söenurme. Lubatakse forellipüüki, majutust ja tünnisauna. Pean veidi aru ja lähen tikke küsima. Gaas sai hommikul otsa ja leiges pudrus sisaldus kindlasti hulk läbikeetmata koerakarvu. Tikud olid küll nimekirjas, aga kuna kodus neid pakkimise ajal ei olnud (mul läheb alati meelest neid kassa juurest küsida), siis kuidagi sinnapaika see jäi. Esmalt silman murukatusega majja sisenemas meest, kes ilmselt suhtleb kellegagi. Iga teine sõna on „bljääd“. Toosama osutubki peremeheks. Eesti keelt kuuldes peab mind esiti soomlaseks. Suudan meelde tuletada, kuidas on vene keeles tikud. Saan tikud, toosis on kümmekond tikku, vast saan hakkama. Mis seal Iklas on, uurib mees. Kõik lähevad sinna, eelmisel nädalal 200 tükki, selliste suurte kottidega. Tjah, tõesti keeruline seletada Ikla äkilist populaarsust suurte kottidega inimeste hulgas.
Kalajärve kandis teeb rada jõnkse, silte pole ja gepsurada läheb mööda naturaalset metsaalust. Ju ta kohalikule õpperajale püüab juhatada. Vähemalt satun eriti suurte ja magusate mustikate otsa. On läinud pilve ja tõusnud tugev tuul. Hakkab silma palju värskelt murdunud puid.
Lesin Noku lõkkekoha laavus ja vaatan, mis kujundeid puud oma latvadega taevasse püüavad joonistada. Tunnen end nagu kindluses. Laavu on üks lahe leiutis.
Üle raba kihutavad hallid pilved ja tuul matab rabavaikuse enda alla. Raba läbitud, hakkab sadama, vaheldumisi seenevihma ja korralikku. Esimest õnneks rohkem. Mõnus tee vingerdab läbi metsa, vaheldus künkad-mättad-maastikule. Puhkan kuuse all, kus on kuiv, ja vaatan vihma. Ilmselt hakkan jõudma kuhugi järgmisesse dimensiooni. Mida edasi, seda kehvemaks läheb kuusealustega, hakkavad vihma läbi laskma.
Napu lõkkekohas ei ole katusealusega lauda. On võimalus istuda varjulises tualetis, mis on uus, peaaegu kasutamata ja lõhnab hästi. Valin siiski puude varjualuse, kus puudest on esindatud vaid sületäis oksi. Laua all olla oleks ilmselt veel haledam.
Edasi Hiieveski poole. Tallad löövad tuld, mott langeb mühinal. Hiieveski parkla ei ole tõesti mingi kena koht, palju prügi ja klaasikilde. Ja selle keskel silt, mis keelab prügi maha panna. Katusega tuletegemise võimalust ei ole, puid ka mitte. Eriline skaut ma selles vihmas ja märjas ilmselt ei oleks, seega piirdun rosinatega. Isu tegelt pole, tahaks ainult magada ja mitte sammugi astuda. Leian eemal kuuskede keskel kuiva koha, panen telgi üles ja poen magamiskotti.
Homme tuleb Krõõp. Selle nimel tasub elada.
Mis on laavu? Lõuna söödi ära koos potiga, kuigi arvestatud oli meid ennast kaasa arvates...õhtusöök oli disaster -. mmmiissss jahuga see pasta tehtud on? ....kohe valmis suvikõrvits juustuga ----- mmmmmiiissss - oh üllatust! juust on ju piimatoode....mida oli küll raske arvata. Ja jätkuvalt keeldume abist menüü edasiarendamisel. Hommikul arendus see juba veega keedetud pudruks. Püüame homme olla paremad kui eile. Kliendid hakkavad homme aga oma varjupooli otsima stiilipeo raames. Palusid meid rahu säilitada. Huvitav, kas nõudliku sööja vari on leebus ise?
Kylliki, on Jul 22, 2013 at 09:43PM
Jee! Võtan Selveri kaasa ja tulen!
G, on Jul 23, 2013 at 09:52AM
Lisa kommentaar