Hommikul ei saja. See on hea. Pilv on siiski tihe.
Käivitub õhtul
tehtud plaan. Selle asemel, et vantsida mööda asfalti ümber Paunküla
veehoidla, lähen Ardusse hommikust sööma. Ardu lähedal põllul laulavad
kaks sookurge duetti.
Kohvik on avatud 10-20, lisaks on samas ka külalistemaja. Oleks seda teadnud, oleks õhtul siia tulnud, saanud õhtusööki, kuivas magada ja riideid kuivatada. Loen avamiseni jäänud tunnikese maja ees Euroopa lühiajalugu. Lõpuks saabuvad unised töötajad ja omlett. Väljas kuivab tuule käes asfalt. Tuju tõuseb kohvi saatel. Hea kohv neil siin. Saabub soomlastest perekond, kes ei naerata millegipärast mind nähes. Samas pole ma ju ka enda peegeldust näinud alates reede pärastlõunast.
Plaani teine osa näeb ette Ardust jätkamist Palale ja sealt sihti pidi Paunastesse, kus taaskohtun ametliku rajaga, vahetades sel viisil ühe kruusatee teise vastu. Loodetavasti ei ole siht väga metsistunud.
Väisan ka poodi. Poe eesruumis on naturaalne õllelõhnaline taarapunkt. Jäätist ei turustata. Vahetan kohvikust saadud kollaka välimusega vee Värska vastu ja soetan igaks juhuks veel tikke.
Kena kulgemine külavaheteel kesk lainjat maastikku. Mõned majad, muist lagunenud, muist korras. Üllatavalt paljudes õuedes lehvib sini-must-valge. GPSi poeetiline nägemus ümbritsevast: piki tee-nimelist teed ja mööda hoone-nimelisest hoonest. Pala ja Paunaste vahel osutub olema kena kruusatee, mille kohal pikeerib kulliline lind. Lisaks on võimalus läbida armas Pala küla leidliku suitsunurga, muinsusmälestise ja Vingu taluga. Vingujaid ei olnud näha (kuulda). Soe. Paunastes piilub päike. Jõuan t-särgini. Ei ole muidugi teada, millised hurmavad vaatamisväärsused jäid nägemata (pärast selgub, et rada siiski läks läbi Paunküla mägede). Ühinen taas ametliku rajaga. Kuskil Paunaste ja Virla vahel pean palgivirnal piknikku ja laotan laiali kõik märjad riided. Loodetavasti virna omanik ei pahanda. Mõneks hetkeks paistab päike selga ja see on mõnus. Jalgade juures siristab ritsikas. Edasine jupp rajast tundub olevat Toomas Nipernaadi stiilis.
Edasi astudes hakkab kummitama laul „Konn astus usinasti metsateel, jajaa...". Veidi aega saadavad mind kollased ja valged liblikad.
Aelas on täispäike, kuigi peagi hiilib ka tumedaid pilvi ümberringi. Mõned parmud on liitunud minuga juba varem, lisaks salkkond sebivaid kärbseid. Jalgu vahepeal tossudest välja võttes võib nentida nagu Sokrates: valu ja mõnu on üksteisele väga lähedal.
Hirvelaane kandis lähen telkimiskohast juba mööda, kui seenele tulnud noormees ja neiu mind õigesse suunda pööravad. Ühtki silti pole. Aga võiks olla. Teeotsa kõrval on esimene täna nähtud RMK kilomeetripost – 143 km Oandusse. Koht on muidu üks ilusamaid seni nähtutest. Puhas, uus, rahulik, ei kosta tümpsu ega autosid, ainult lind ja ritsikas. Prügikasti kallal asjatab kirju kass. Noormees lõhub mulle abivalmilt hulga puid ja lobiseme pikalt. Krõõp otsib seni Jõgeval gaasi, kuigi gaas on talle usaldatud sinises kotis.
Olen lõiganud 6 km jagu. Ega kaval pole see, kes kõige rohkem käib.
Kohvik on avatud 10-20, lisaks on samas ka külalistemaja. Oleks seda teadnud, oleks õhtul siia tulnud, saanud õhtusööki, kuivas magada ja riideid kuivatada. Loen avamiseni jäänud tunnikese maja ees Euroopa lühiajalugu. Lõpuks saabuvad unised töötajad ja omlett. Väljas kuivab tuule käes asfalt. Tuju tõuseb kohvi saatel. Hea kohv neil siin. Saabub soomlastest perekond, kes ei naerata millegipärast mind nähes. Samas pole ma ju ka enda peegeldust näinud alates reede pärastlõunast.
Plaani teine osa näeb ette Ardust jätkamist Palale ja sealt sihti pidi Paunastesse, kus taaskohtun ametliku rajaga, vahetades sel viisil ühe kruusatee teise vastu. Loodetavasti ei ole siht väga metsistunud.
Väisan ka poodi. Poe eesruumis on naturaalne õllelõhnaline taarapunkt. Jäätist ei turustata. Vahetan kohvikust saadud kollaka välimusega vee Värska vastu ja soetan igaks juhuks veel tikke.
Kena kulgemine külavaheteel kesk lainjat maastikku. Mõned majad, muist lagunenud, muist korras. Üllatavalt paljudes õuedes lehvib sini-must-valge. GPSi poeetiline nägemus ümbritsevast: piki tee-nimelist teed ja mööda hoone-nimelisest hoonest. Pala ja Paunaste vahel osutub olema kena kruusatee, mille kohal pikeerib kulliline lind. Lisaks on võimalus läbida armas Pala küla leidliku suitsunurga, muinsusmälestise ja Vingu taluga. Vingujaid ei olnud näha (kuulda). Soe. Paunastes piilub päike. Jõuan t-särgini. Ei ole muidugi teada, millised hurmavad vaatamisväärsused jäid nägemata (pärast selgub, et rada siiski läks läbi Paunküla mägede). Ühinen taas ametliku rajaga. Kuskil Paunaste ja Virla vahel pean palgivirnal piknikku ja laotan laiali kõik märjad riided. Loodetavasti virna omanik ei pahanda. Mõneks hetkeks paistab päike selga ja see on mõnus. Jalgade juures siristab ritsikas. Edasine jupp rajast tundub olevat Toomas Nipernaadi stiilis.
Edasi astudes hakkab kummitama laul „Konn astus usinasti metsateel, jajaa...". Veidi aega saadavad mind kollased ja valged liblikad.
Aelas on täispäike, kuigi peagi hiilib ka tumedaid pilvi ümberringi. Mõned parmud on liitunud minuga juba varem, lisaks salkkond sebivaid kärbseid. Jalgu vahepeal tossudest välja võttes võib nentida nagu Sokrates: valu ja mõnu on üksteisele väga lähedal.
Hirvelaane kandis lähen telkimiskohast juba mööda, kui seenele tulnud noormees ja neiu mind õigesse suunda pööravad. Ühtki silti pole. Aga võiks olla. Teeotsa kõrval on esimene täna nähtud RMK kilomeetripost – 143 km Oandusse. Koht on muidu üks ilusamaid seni nähtutest. Puhas, uus, rahulik, ei kosta tümpsu ega autosid, ainult lind ja ritsikas. Prügikasti kallal asjatab kirju kass. Noormees lõhub mulle abivalmilt hulga puid ja lobiseme pikalt. Krõõp otsib seni Jõgeval gaasi, kuigi gaas on talle usaldatud sinises kotis.
Olen lõiganud 6 km jagu. Ega kaval pole see, kes kõige rohkem käib.
Kas Krõõt koos gaasiga jõudis kohale? Ja vaarikatega? Vein ainult puudus...?vein oli olemas :)
Kylliki, on Jul 24, 2013 at 01:24PM
nipitiri, on Jul 27, 2013 at 11:21AM
Lisa kommentaar