6. päev, 18,5 km, Hirvelaane-Loosalu

Eile õhtul saabus varustus- ja toitlustusekipaaž koosseisus Krõõp, Toomas ja Kuuba. Tõid lisaks ettenähtud tränile kõiksugu hõrgutisi, veini, vaarikaid, kohukesi, burksi, salatit, kaneelisaiu (millest ühe prügikastikass ja Kuuba ära sõid), banaane, virsikuid, ohh...
Kuna olin seenelistelt saanud juhiseid Aela järve kohta, asusime kõigepealt tehniliste ja mittetehniliste abivahenditega selle otsinguile. Pärast mõningast võsas ragistamist oli järv keset rabametsa täitsa olemas ja päike loojus just romantiliselt selle taha. Olin täiesti ebaprofessionaalselt unustanud pildimasina autosse. Vesi oli karastav, kõht kippus aga salakaride otsa kinni jääma.
Veeseiklus seigeldud, tegime lõket, manustasime produkte ja panime paika enamuse asju nii haridusmaastikul kui ka vabatahtlike tegevuste vallas. Vestlusse sekkus ootamatult ööbik, kes püüdis öelda „haridus- ja teadusministeerium", välja tuli lõpuks aga ikka ainult „tsirr“. Kraaksuvate ja huikavate lindude seisukohad jäid samuti täpselt välja selgitamata. Arutelu julgestas lõkkevalguse piiril Kuuba. Magama sai kuskil kell ühe paiku ehk tunduvalt hiljem mu senisest rutiinist.
Hommikul ekipaaž lahkus, sihtpunktiks Märjamaa, mis oli ööga kaugemale nihkunud.
Ilm pilves, õhk niiske, veetükid lausa sees. Õhuniiskus väheneb momentaalselt, kui olen end kilesse pakkinud. Põllul inspekteerib kurg künnitöid. Mööduvad külamehed Põllikul soovivad head reisi. Pausid teeveeres ja heinapalli otsas. Tee kulgeb valdavalt mööda kruusa- ja jupp ka mööda asfaltteed, viimane osa metsas rohelises tunnelis. Metsatee alguse auke on täidetud telliskivide ja rehvidega, mutta on jälje jätnud põder, kraavilt tõuseb lendu sinikael ja eelmised inimesed on rada ilmselt läbinud jalgrattal. Mitte väga äsja, sest tee kõrvale pakutakse palju küpseid vaarikaid (Toomase jaoks maasikaid). Samm on siiski suht tönts, ilmselt nii vähese une kui ka täislastis koti tõttu. Tekib mõte järgmise varustuspunkti ehk Tõramaa tarbeks.
Loosalu telkimiskoht on taaskord puhas ja tore. Saabub Elektrilevi ja läheb kalale.
Söön veidi, panen telgi püsti ja lähen rabaluurele. Pool laudteed on kirjade järgi renoveeritud, teine pool mitte ja kogu asi märg, mudane ja mülkassevajumisohtlik. Seepärast soovitab RMK Hirvelaane infotahvlil olev märgukiri minna rabast mööda jalgrattamarsruuti pidi otse Tillniidule (aga ei ütle targu, palju sinna sel viisil maad on, ilmselt veidi alla 40 km). Sel teel pole muidugi ühtki laagriplatsi (märgukiri ei ütle targu, kas ja kus leiaks telkimiseks sobiva koha). See oleks olnud plaan B. Mul on aga hoopis plaan C: Krõõp võtab mu siit homme hommikul auto peale ja paneb teispool raba jälle jalgele. Selline väike sohk.
Raba inspekteerimisel selgub, et laudtee on veidi räsitud tõesti, paljud lauad katki, otstest lahti või üldse puudu. Raba keskel on järv, ümber mille pole laudteed, on sõtkutud rada. Räsitud laudtee jätkub teisel pool järve taas. Kumb pool sellest renoveeritud on, ei saa aru. Olles maha trampinud umbes seitse pealkirjas kajastamata lisakilomeetrit on seega ilmne, et raba on krõbekuiv ja ennist metsa all rohu sees märjaks saanud tossud kuivavad ära. Pärast suuri vihmu on siin ilmselt tõesti ebamugav, aga praegu käivitub küll plaan A: läbi raba homme edasi.
Istun järve ääres, raba on mõnusalt vaikne, ainult mesilased sumisevad kanarbikus. Hallid ja tumesinised pilved värvivad järvevee iga natukese aja tagant ise karva. Järv on hiiglama suur. Sildilt selgub, et Elektrilevi jahib haugi ja ahvenat.
Võtan oma geniaalse sinise kotiga vee kaasa, et teha valmis söök ja siis unele. Rabast väljudes tuleb vastu pikajuukseline mees ja tuleb ka hiljem laagriplatsil juttu puhuma. Käib siinkandis tihti, kiidab järve ja Reevimäge. Keset jutuajamist, kui olen just vajutamas „publish“, teeb arvuti „psinn“ ja pakib pillid kokku.