Vahetame hommikul Taani vanapaariga viisakusi ja lubame õhtul uuesti kohtuda. Meil sama sihtpunkt.
Hakatuseks tuleb kohe läbi jõe solberdada. Niipalju siis puhastest kuivadest sokkidest. Nüüd on ainult puhtad. Järv sillerdab, taevas on üksikud pilved. Vaatan linde, nemad vaatavad mind. Valverüüt on juba tööpostil.
Maapind on järjest märjem. Vajun pahkluuni mutta. Võeh. Seda kõike võib muidugi võtta täiesti ekslusiivse 100% orgaanilise jalahoolitsusena. Üleval sulab lumekarniis vaikselt nõlvapidi alla. Õnneks tõuseb rada peagi kõrgemale, kus jalgealune tahedam. Siin on ülesmäge minekul mitu plussi: rohkem tuult, vähem satikaid ja enamasti ka kuivem. Korraks tibutab natuke. Vastu tuleb pikk prillidega matkaja. Tibutus jääb järele.
Ees on massiivne jõgi. Selles mõttes, et väga lai. Vool pole kiire, aga kivid on kaetud libedate vetikatega. On omajagu sumamist, püksid saavad põlvini märjaks ja tossud soomudast puhtaks. Teisel kaldal ootab räme tõus, mille taustaks on aga seatud muljetavaldav kanjon koos joaga. Eilne väsimus hakkab tunda andma, venin detsimeeterhaaval edasi. Muidugi kui teha piisav kogus ükskõik kui pisikesi samme, siis ükspäev jõuab ikka kohale. Istumis- ja vahtimispause koguneb palju. Vaatan kive, vaevakaski, kuidas parm esikoibi ja pead puhastab. Liblikaid näeb eri värvi, aga neil on kogu aeg väga kiire, mingit molutamist ei ole. Seega pilti ei saa. Sääriksääsklane peidab end tuule eest kivi taha. Ilmselt võiks siin näha ka Kõndiva Eestlase jalajälgi, kui enamus lund poleks vahepealse paari nädalaga sulanud ära jälgedega tükkis.
Teispool tõusu on uus org, uus jõgi ja palju avarust. Üle järgmise serva avaneb pilgule Dividalen – org, mis on paksult kaskesid täis. Onn on kusagil selle põhjas. Peaaegu. Sealtpoolt tulevad kaks neiut. Laskumine on järsk, otse kaasikusse. Ninna lööb kullerkuppude lõhn, aga kullerkuppe endid pole näha. On kurereha ja tulikas ja punane pusurohi.
Onn koosneb uuest ja vanast majast, nagu siin tihtipeale. Uuema taba on lahti ja ukse ees üks paar tosse. Vana on lukus. Mulle piisab vanast küll, pealgi saan nii lõpuks ometi kasutada oma imevõtit. Koristatud siin väga hoolsalt ei ole ning eesruumi ja köögi vaheline uks on hingedelt maha joostud, aga muidu on tore. Toon kaevust vett ja valan osa sellest parmude rõõmuks endale onni ees verandal kaela. Pesen pesu. Söön. Joon teed. Loen. Kempsu kaunistavad kuningapere paraadfotod. Taanlased jäid pidama kas ülemisse majakesse või uppusid sohu.
Täna 24,6 km.
Maapind on järjest märjem. Vajun pahkluuni mutta. Võeh. Seda kõike võib muidugi võtta täiesti ekslusiivse 100% orgaanilise jalahoolitsusena. Üleval sulab lumekarniis vaikselt nõlvapidi alla. Õnneks tõuseb rada peagi kõrgemale, kus jalgealune tahedam. Siin on ülesmäge minekul mitu plussi: rohkem tuult, vähem satikaid ja enamasti ka kuivem. Korraks tibutab natuke. Vastu tuleb pikk prillidega matkaja. Tibutus jääb järele.
Ees on massiivne jõgi. Selles mõttes, et väga lai. Vool pole kiire, aga kivid on kaetud libedate vetikatega. On omajagu sumamist, püksid saavad põlvini märjaks ja tossud soomudast puhtaks. Teisel kaldal ootab räme tõus, mille taustaks on aga seatud muljetavaldav kanjon koos joaga. Eilne väsimus hakkab tunda andma, venin detsimeeterhaaval edasi. Muidugi kui teha piisav kogus ükskõik kui pisikesi samme, siis ükspäev jõuab ikka kohale. Istumis- ja vahtimispause koguneb palju. Vaatan kive, vaevakaski, kuidas parm esikoibi ja pead puhastab. Liblikaid näeb eri värvi, aga neil on kogu aeg väga kiire, mingit molutamist ei ole. Seega pilti ei saa. Sääriksääsklane peidab end tuule eest kivi taha. Ilmselt võiks siin näha ka Kõndiva Eestlase jalajälgi, kui enamus lund poleks vahepealse paari nädalaga sulanud ära jälgedega tükkis.
Teispool tõusu on uus org, uus jõgi ja palju avarust. Üle järgmise serva avaneb pilgule Dividalen – org, mis on paksult kaskesid täis. Onn on kusagil selle põhjas. Peaaegu. Sealtpoolt tulevad kaks neiut. Laskumine on järsk, otse kaasikusse. Ninna lööb kullerkuppude lõhn, aga kullerkuppe endid pole näha. On kurereha ja tulikas ja punane pusurohi.
Onn koosneb uuest ja vanast majast, nagu siin tihtipeale. Uuema taba on lahti ja ukse ees üks paar tosse. Vana on lukus. Mulle piisab vanast küll, pealgi saan nii lõpuks ometi kasutada oma imevõtit. Koristatud siin väga hoolsalt ei ole ning eesruumi ja köögi vaheline uks on hingedelt maha joostud, aga muidu on tore. Toon kaevust vett ja valan osa sellest parmude rõõmuks endale onni ees verandal kaela. Pesen pesu. Söön. Joon teed. Loen. Kempsu kaunistavad kuningapere paraadfotod. Taanlased jäid pidama kas ülemisse majakesse või uppusid sohu.
Täna 24,6 km.
Lisa kommentaar