Onn jääb minust maha puhtamana kui enne.
Taevas on suures osas pilves, mis on iseenesest kena. Hakatuseks tuleb laskuda alla jõeni, maapind on väga kaldus. Trollid on puudealuse suuri kivirahne täis loopinud. Märkamatult on kaskede asemele ilmunud männid.
Jõgi voolab aeglaselt mere poole. Rada on siin karvane. Tromsi matkaselts kurtis sotsiaalmeedias, et töödeks vabatahtlikke on vähe, sääski palju ja kaitseala valitseja ei luba alale rohkem kui kaks motoriseeritud hooldusretke aastas. Kusagil siiski teele end heitnud puid ja võsa lõigati. Aga mitte siin.
Jõest saab üle mööda leebelt õõtsuvat rippsilda. Pärast seda tuleb kohe püstloodis mäkke ronida. Kui enne mööda valet rada vasakule ei põruta. Rajamärke siin ka pigem pole. Täna läheb nüüd kuni lõpuni ülesmäge, aga valdavalt üsna laugelt.
Paremal pahiseb Anjavasselva koskedena kaljuseinte vahel. Päike tuleb välja ja org, mille põhjas ennist sai mütatud, moodustab taas vaate. Vaadet saab nautida ühe ja teise lagedama koha pealt. Varasemad vaatenautijad on jätnud maha kaks koni. Korjan kaasa (ähk läeb tarvis). Aeg-ajalt ikka imestan, kui loodusvaenulikud või -võõrad on üks osa matkajaid. Arvestades, et lähima parklani on üle kümne kilomeetri, siis mingid ossid neid konisid ilmselt siia ei toonud. Tulin siia, sain maastikust esteetilise naudingu ja jätsin maha toksilise ja aeglaselt mikroplastiks lahuneva jäätme. Või oli asi selles, et naudingut ei saanud.
Lähen jõele vastassuunas, et näha, mis seal on, kust sellise pahinaga ära tullakse. Enamus aega on kaasik, vonkleva raja ja jändrike kaskedega. Vahepeal soolapid. Kohati palju muda. Enamast saab mudast läbi kividele astudes. Kivid on kas selgelt kivid või siis heldamad kohad mudas. Kui need heldamad kohad ei ole parasjagu lihtsalt heledam muda. See selgub üldiselt pärast peale astumist. Või siis sisse.
Väiksed pruunikirjud linnud käivad minu peale väga lähedalt piiksumas. Nende määramine lükkub tehnilistel põhjustel edasi. Kärinal lähevad põõsastest lendu rästad. Taimede hulka on siginenud soopihl. Muidu on palav ja sääsed, aga see enam väga ei segagi.
Keeran ümber mäe jõest eemale ja olen jälle rüütade mängumaal. Kuigi onn peaks kohe siin olema, kulub enne selle nähtavale ilmumist veel hulk rüüdapiiksutamist.
Sisenen uude onni. Uks on lahti, aga kedagi pole. Panoraamaknad. Diivanid. Suur söögilaud. Hästi elavad nad siin mägedes. Ukse taga kobistatakse. Saabunud on Tor, kellega kohtusin juba Gappohytta juures jões. Tema on teinud eile maratonpäeva, kõndides Rostalt Dividalenisse. Vinname järvest kohale suure koguse vett ja hargneme eri veekogudesse pesule, mina jõkke, tema järve. Valan end külma veega üle ja pesen pead. Pärast istume sohvadel, vaatame pidevalt muutuvat panoraami, kuulame tuult ning räägime keeltest ja raamatutest, kuni igast suunast suurte seljakottidega matkajad saabuma hakkavad. Lõpuks jääb samasse onni pidama ainult üks Saksa proua, kes kõnnib jupikaupa Nordkapi suunas ja on uhke selle üle, et ta inglise keelt ei oska. Kuna onnis on kolm tuba, saame igaüks oma toa.
Ka siin tuleb häda teha kuninga leebelt naeratava pilgu all. Kui Torilt selle kohta küsin, selgitab ta, et kui kuningas II maailmasõja ajal riigist põgenes, pidasid maad okupeerivad sakslased teda reeturiks ja tema pilte polnud lubatud alles hoida. Norralased peitsid pildid kohta, kuhu sakslased oma nina ei pistnud – välikempsu. Ühesõnaga ei ole kuningapere pildid kempsus mitte põlguse väljendus, vaid ajalooline sümpaatiaavaldus.
Garmini ilmateade ütleb, et nädalavahetusel siiski ei saja. Ma ei suuda seda uskuda. Õuest kostab kalakajakat.
Täna 19,1 km.
Jõgi voolab aeglaselt mere poole. Rada on siin karvane. Tromsi matkaselts kurtis sotsiaalmeedias, et töödeks vabatahtlikke on vähe, sääski palju ja kaitseala valitseja ei luba alale rohkem kui kaks motoriseeritud hooldusretke aastas. Kusagil siiski teele end heitnud puid ja võsa lõigati. Aga mitte siin.
Jõest saab üle mööda leebelt õõtsuvat rippsilda. Pärast seda tuleb kohe püstloodis mäkke ronida. Kui enne mööda valet rada vasakule ei põruta. Rajamärke siin ka pigem pole. Täna läheb nüüd kuni lõpuni ülesmäge, aga valdavalt üsna laugelt.
Paremal pahiseb Anjavasselva koskedena kaljuseinte vahel. Päike tuleb välja ja org, mille põhjas ennist sai mütatud, moodustab taas vaate. Vaadet saab nautida ühe ja teise lagedama koha pealt. Varasemad vaatenautijad on jätnud maha kaks koni. Korjan kaasa (ähk läeb tarvis). Aeg-ajalt ikka imestan, kui loodusvaenulikud või -võõrad on üks osa matkajaid. Arvestades, et lähima parklani on üle kümne kilomeetri, siis mingid ossid neid konisid ilmselt siia ei toonud. Tulin siia, sain maastikust esteetilise naudingu ja jätsin maha toksilise ja aeglaselt mikroplastiks lahuneva jäätme. Või oli asi selles, et naudingut ei saanud.
Lähen jõele vastassuunas, et näha, mis seal on, kust sellise pahinaga ära tullakse. Enamus aega on kaasik, vonkleva raja ja jändrike kaskedega. Vahepeal soolapid. Kohati palju muda. Enamast saab mudast läbi kividele astudes. Kivid on kas selgelt kivid või siis heldamad kohad mudas. Kui need heldamad kohad ei ole parasjagu lihtsalt heledam muda. See selgub üldiselt pärast peale astumist. Või siis sisse.
Väiksed pruunikirjud linnud käivad minu peale väga lähedalt piiksumas. Nende määramine lükkub tehnilistel põhjustel edasi. Kärinal lähevad põõsastest lendu rästad. Taimede hulka on siginenud soopihl. Muidu on palav ja sääsed, aga see enam väga ei segagi.
Keeran ümber mäe jõest eemale ja olen jälle rüütade mängumaal. Kuigi onn peaks kohe siin olema, kulub enne selle nähtavale ilmumist veel hulk rüüdapiiksutamist.
Sisenen uude onni. Uks on lahti, aga kedagi pole. Panoraamaknad. Diivanid. Suur söögilaud. Hästi elavad nad siin mägedes. Ukse taga kobistatakse. Saabunud on Tor, kellega kohtusin juba Gappohytta juures jões. Tema on teinud eile maratonpäeva, kõndides Rostalt Dividalenisse. Vinname järvest kohale suure koguse vett ja hargneme eri veekogudesse pesule, mina jõkke, tema järve. Valan end külma veega üle ja pesen pead. Pärast istume sohvadel, vaatame pidevalt muutuvat panoraami, kuulame tuult ning räägime keeltest ja raamatutest, kuni igast suunast suurte seljakottidega matkajad saabuma hakkavad. Lõpuks jääb samasse onni pidama ainult üks Saksa proua, kes kõnnib jupikaupa Nordkapi suunas ja on uhke selle üle, et ta inglise keelt ei oska. Kuna onnis on kolm tuba, saame igaüks oma toa.
Ka siin tuleb häda teha kuninga leebelt naeratava pilgu all. Kui Torilt selle kohta küsin, selgitab ta, et kui kuningas II maailmasõja ajal riigist põgenes, pidasid maad okupeerivad sakslased teda reeturiks ja tema pilte polnud lubatud alles hoida. Norralased peitsid pildid kohta, kuhu sakslased oma nina ei pistnud – välikempsu. Ühesõnaga ei ole kuningapere pildid kempsus mitte põlguse väljendus, vaid ajalooline sümpaatiaavaldus.
Garmini ilmateade ütleb, et nädalavahetusel siiski ei saja. Ma ei suuda seda uskuda. Õuest kostab kalakajakat.
Täna 19,1 km.
Lisa kommentaar