13. päev, Vuomahytta–Altevasshytta

Tänase seisuga on kuus ööd magatud telgis ja kuus ööd majas.
Hommik on pilvine ja õhk jahe. Raja kohal keerlevad sääskede ja kihulaste parved, millest end läbi tuleb pressida. Jalutan piki järvede rivi, mis on omavahel jõega ühendatud nagu pärlikee. Üleval on kuru, üleni kive täis laotud, siin-seal lumelaigud. Vastassuunast läheneb pilv ja mäetipud tõmbuvad uttu. Kostab üksik kaeblev linnuhääl.
Hakkabki sadama, aga hõredalt. Vesi voolab rõõmsalt üle raja või mööda rada, kuidas parasjagu mugavam. Kui kivid lõpevad ja mõned hoogsamad sammud teen, käin märjal rohul kohe külili. Hea, kui maapind on viltu, kukkumine võtab vähem aega. Kui kukkuda õigele poole. Midagi hullu ühesõnaga ei juhtu, isegi mudaseks ei saa. Lirtsumist ja solberdamist jätkub Gaskahyttani välja. Seal on lõunapaus. Õues tuleb vahepeal päike välja. Onni ümbritsevad räsitud kased. Neid on närinud mingit sorti koi.
Edasi tuleb minna natuke mäkke ja siis mööda Altevatneti kallast. Altevatnet on üks ilmatu pikk soiste kallastega järv. Kõrgemal on mets, metsas lilled, sääsed ja matkajad. Järve teises otsas on Innseti suvilaküla. Kaskede vahel paistab mitmeid maju, mille ümbrust ei ole peetud vajalikuks lagedaks raiuda. Lähen onnini vahelduseks mööda kruusateed. Päris mõnus, kui ei pea kividel turnima.
Täna 31,3 km.
Eelmine
12. päev, Dividalshytta–Vuomahytta
Järgmine
14. päev, Altevasshytta–Lappjordhytta

Lisa kommentaar

Email again: