Jeagloaivi-Njárgajohka
Hommikul katab poole taevast suur pilv. Midagi sadama ei hakka, sest nii on lubatud. Möödub mees, sakslane, läheb Nordkappi. Kõnnib mööda E1-nimelist rada, aga mitte ühe hooga, vaid jupiti, ja ei alustnud Sitsiiliast, vaid Saksamaalt.
Stardin punkt kell kaheksa ja põrutan üsna varsti rajast mööda. Õnneks mitte kaugele. Rada kadus vaikselt ja salalikult džiibirajalt paremale. Möödapõige Jeagloaivi-nimelisest künkast ja suund üle paari jõenire Rivkkoši otsa. Väikekoovitaja poseerib kivil. See oli siis ikka väike. Selline ärevama piiksuga. Tuult on palju, puhub silmist vee välja. Satikad on end selleks puhuks ära peitnud. Siin kõrgemal katavad maad ja trotsivad tuult ainult vaevakased, kukemari ja kivid. Näen üht tavalist kärbest, kes tundub pärast neid kõiki eelmisi peaaegu nummi. Lindudele muidugi satikauputus meeldib. Neile, kes teiste olendite eluõigust omakasuga mõõdavad, lõbus fakt – üks sääsevastne filtreerib ööpäevas umbes liitri vett. Töötab veefiltrina ühesõnaga.
Nurmkana (?), rabakana (?), ühesõnaga keegi kana juhendab piiksudes, kuhu tibud läheneva matkaja eest peitu peaks pugema. Ootan, kuniks viis-kuus tibu sibamise lõpetavad ja igaüks on kuhugi varjunud, siis lähen ruttu mööda. Nad lasid mind endale ikka väga lähedale enne häire andmist.
All hakkab paistma vahuste lainetega Ráisjávri. Selle ääres on lukus onn ja piknikulaud. Kõigi satikate hämmastuseks ja suureks meeleheaks võtan kõik riided ära ja sulpsan korra järve. Hügieeni mõttes, vesi pole sugugi soe. Natuke maad edasi on pikk kitsas riba liivaranda. Satikatega muidugi.
Olen jõudnud Reisa rahvusparki, mis tähendab kamaluga silte ja märke. Enne Čiekŋaljohka ääres varitsevat sood, kuhu inimene võivat uppuda, on rajatud autoga läbitav laudtee. Muda lirtsub küll mõnes kohas laudade vahelt läbi, aga see on tunduvalt meeldivam kui mõte seal mudas ilma abivahenditeta paterdada. Hulk pusimist jälle kokku hoitud. Jõgi ise tähendab küll märgi jalgu, aga sügavus jääb alla põlve. Järgmine, Njárgajohka, on veidi üle põlve, aga mitte kuigi kiire vooluga. Pidavat olema siinse kandi kõige karmim jõgi. Nii jõgi kui ka soo on nüüd siis läbitud. Kahe jõe vahel kohtan habemikust matkajat, kellega vahetame ainult tervituse.
Teen mõned rehkendused. Arthurgammenisse täna ei jõua, kui ma ei taha kõndida 39 km. Seda ma ei taha. Tundub mõistlik jääda hoopis varakult laagrisse, lasta jalgadel puhata ja võtta kasutusele igaks juhuks varuks jäetud päev.
Tuul keerutab ja laperdab telgi kallal, puhangud vahelduvad tuulevaikusega. Musti kärbseid siin palju pole, see-eest on parme. Satikad kogunevad taas ühe telgiukse juurde, mis on neist kena.
Täna käidud 24,8 km.
Stardin punkt kell kaheksa ja põrutan üsna varsti rajast mööda. Õnneks mitte kaugele. Rada kadus vaikselt ja salalikult džiibirajalt paremale. Möödapõige Jeagloaivi-nimelisest künkast ja suund üle paari jõenire Rivkkoši otsa. Väikekoovitaja poseerib kivil. See oli siis ikka väike. Selline ärevama piiksuga. Tuult on palju, puhub silmist vee välja. Satikad on end selleks puhuks ära peitnud. Siin kõrgemal katavad maad ja trotsivad tuult ainult vaevakased, kukemari ja kivid. Näen üht tavalist kärbest, kes tundub pärast neid kõiki eelmisi peaaegu nummi. Lindudele muidugi satikauputus meeldib. Neile, kes teiste olendite eluõigust omakasuga mõõdavad, lõbus fakt – üks sääsevastne filtreerib ööpäevas umbes liitri vett. Töötab veefiltrina ühesõnaga.
Nurmkana (?), rabakana (?), ühesõnaga keegi kana juhendab piiksudes, kuhu tibud läheneva matkaja eest peitu peaks pugema. Ootan, kuniks viis-kuus tibu sibamise lõpetavad ja igaüks on kuhugi varjunud, siis lähen ruttu mööda. Nad lasid mind endale ikka väga lähedale enne häire andmist.
All hakkab paistma vahuste lainetega Ráisjávri. Selle ääres on lukus onn ja piknikulaud. Kõigi satikate hämmastuseks ja suureks meeleheaks võtan kõik riided ära ja sulpsan korra järve. Hügieeni mõttes, vesi pole sugugi soe. Natuke maad edasi on pikk kitsas riba liivaranda. Satikatega muidugi.
Olen jõudnud Reisa rahvusparki, mis tähendab kamaluga silte ja märke. Enne Čiekŋaljohka ääres varitsevat sood, kuhu inimene võivat uppuda, on rajatud autoga läbitav laudtee. Muda lirtsub küll mõnes kohas laudade vahelt läbi, aga see on tunduvalt meeldivam kui mõte seal mudas ilma abivahenditeta paterdada. Hulk pusimist jälle kokku hoitud. Jõgi ise tähendab küll märgi jalgu, aga sügavus jääb alla põlve. Järgmine, Njárgajohka, on veidi üle põlve, aga mitte kuigi kiire vooluga. Pidavat olema siinse kandi kõige karmim jõgi. Nii jõgi kui ka soo on nüüd siis läbitud. Kahe jõe vahel kohtan habemikust matkajat, kellega vahetame ainult tervituse.
Teen mõned rehkendused. Arthurgammenisse täna ei jõua, kui ma ei taha kõndida 39 km. Seda ma ei taha. Tundub mõistlik jääda hoopis varakult laagrisse, lasta jalgadel puhata ja võtta kasutusele igaks juhuks varuks jäetud päev.
Tuul keerutab ja laperdab telgi kallal, puhangud vahelduvad tuulevaikusega. Musti kärbseid siin palju pole, see-eest on parme. Satikad kogunevad taas ühe telgiukse juurde, mis on neist kena.
Täna käidud 24,8 km.
Lisa kommentaar