Njárgajohka-Vuomádatgammen
Öösel oli korraks isegi veidi jahe. Hommikuks on tuul kadunud, mis tähendab eriti tihket satikapilve. Vastikutele mustadele paharettidele on lisandunud sääsed. Laagritoimetused eeldavad korralikku strateegilist planeerimist – millal minna telgist välja, mis kaasa võtta ja kuidas siseneda, et võimalikult vähe kutsumata külalisi sisse pääseks. Pärast väljalendu on tapatalg ja laipade koristus.
Satikarohkuse tõttu stardin vihmajopes, kapuuts peas, selle all sääsevõrk. Ilma kapuutsita suudavad mõned sindrinahad ikka end võrgu ala nihverdada. Ja särk peab olema püksis ja vihmajopel kumm alt kinni tõmmatud. Nad leiavad kõik pilud üles. See muidugi tähendab, et on palav ja ma haisen veel ligitõmbavamalt.
Õnneks tõuseb rada varsti kõrgemale, kus on lagedust ja tuult. Võib jope ja võrgu eemaldada. Kivitäksid saadavad mind täksutades ja rüüdad annavad endast kaeblikult märku. Muidu padusinises taevas on paar valget pilveviirgu ja üks pilv nagu pannkook. Niimoodi tuules on väga mõnus kõndida. Palav ei hakka, satikaid ei ole, saab mõnusalt ringi vahtida ja istumispause teha. Pole selline tuul, mis silmist vee välja puhub. Horisondil paistavad lumekirjud tipud, nende ees troonib Jiertá mägi.
Hõredad kidurad kased asenduvad suuremate ja jändrikega. Aeg-ajalt on puude vahel oja, mida ääristavad kullerkupud, kurereha ja tulikad, valgete tüvede vahel helgivad rootsi kukitsad. Taamal hakkab paistma kanjon. Lähenen Reisa orule, mille põhjas voolab Reisaelva.
Paarist kitsast jõest läbi sumatud, olen äkki päris metsas, kus kased ja kurereha. Tee peaks nüüd võtma suuna alla, miska vaatan ringi viimase tuulise puhkepaiga järele, kui näen neiut, kes täpselt puhkamiseks sobivas kohas seisab. Läheb Kautokeinosse, alustas kuskilt B-tähega kohast, mis mulle midagi ei ütle. Tema ei tea jälle Kvikkjokki. Mõtisklen veidi neiu plätude, lühikeste pükste ja lühikeste varrukate üle.
Alla minnes satun mustikametsa, kus kaskede asemel männid ja jalge all vonklevad juured, raja kõrval õitsevad pohlad ja harakkuljused. Sääsed on muidugi ka. Sääskedest ongi palju abi, muidu unustaks ennast siia vahtima ja pildistama. Eksole, sääsed peavad olema, muidu jääb inimene laisaks. On ka palju väikseid jõgesid, millest osad praeguse veeseisu juures ainult kividest koosnevad. Aga üks on lausa selline, millest on peetud vajalikuks sild üle ehitada. Vesi on selge ja läbipaistev. Kostab lepalindu.
Enne Nedrefosshyttat tuleb end trossiga mäeküljel hoida ja onni juures on õhuline sild. Onnis pole kedagi. Jõgi moodustab selles kohas väikese basseini, istun korraks kaelani vette. Kala hüppab veest välja, et mind paremini näha. Siin on veidi tuult ja mitte pooltki nii palju satikaid kui Ráisjávri ääres. Tuul paneb basseinipinna lainetama nii, nagu voolaks see vastuvoolu.
5,5 km edasi on Vuomádatgammen, Norra riikliku metsamajandi tasuta onn. Nüüd on kõik sääsed välja tulnud. Jope läheb jälle selga. Ja jälle on palav. Rada käib jõekaldal üles-alla, vesi sillerdab kutsuvalt.
Onn on armas, murukatusega. Kedagi pole, kui kõik sääsed välja arvata. Osa neist on onni kolinud. Teen jões kiires pesu. Notin onnis jõudumööda sääski, installeerin telgi lavatsi kohale sääsevõrguks. Tundub, et sääski sigineb juurde rohkem kui ma tappa jõuan. Uks ei sulgu hermeetiliselt. Väljas on kena muruga telkimiskoht, vaade jõele. Otsustan kolida ruumi, mida ma suudan kontrollida, ja panen telgi üles. Sääsed muidugi tulevad kõik seda imet vaatama.
Söön, vaatan vaadet. Väga mõnus on, väljaarvatud mõte sellest, et on vaja teha veel üks käik välja. Sääsed on õnneks kõik taas ühe ukse juures, aga uuesti telki sisenemise ajaks on nad oma veast aru saanud. Ka mustad kärbsed on välja ilmunud, mis tähendab, et sisenen terve parvega. Tükk aega kulub korra majja löömiseks. Õues lendavad mingid linnud heledalt viiksudes piki jõge, aga ma ei saa vaatama minna, kes need on.
Täna kõnnitud 26,8 km.
Satikarohkuse tõttu stardin vihmajopes, kapuuts peas, selle all sääsevõrk. Ilma kapuutsita suudavad mõned sindrinahad ikka end võrgu ala nihverdada. Ja särk peab olema püksis ja vihmajopel kumm alt kinni tõmmatud. Nad leiavad kõik pilud üles. See muidugi tähendab, et on palav ja ma haisen veel ligitõmbavamalt.
Õnneks tõuseb rada varsti kõrgemale, kus on lagedust ja tuult. Võib jope ja võrgu eemaldada. Kivitäksid saadavad mind täksutades ja rüüdad annavad endast kaeblikult märku. Muidu padusinises taevas on paar valget pilveviirgu ja üks pilv nagu pannkook. Niimoodi tuules on väga mõnus kõndida. Palav ei hakka, satikaid ei ole, saab mõnusalt ringi vahtida ja istumispause teha. Pole selline tuul, mis silmist vee välja puhub. Horisondil paistavad lumekirjud tipud, nende ees troonib Jiertá mägi.
Hõredad kidurad kased asenduvad suuremate ja jändrikega. Aeg-ajalt on puude vahel oja, mida ääristavad kullerkupud, kurereha ja tulikad, valgete tüvede vahel helgivad rootsi kukitsad. Taamal hakkab paistma kanjon. Lähenen Reisa orule, mille põhjas voolab Reisaelva.
Paarist kitsast jõest läbi sumatud, olen äkki päris metsas, kus kased ja kurereha. Tee peaks nüüd võtma suuna alla, miska vaatan ringi viimase tuulise puhkepaiga järele, kui näen neiut, kes täpselt puhkamiseks sobivas kohas seisab. Läheb Kautokeinosse, alustas kuskilt B-tähega kohast, mis mulle midagi ei ütle. Tema ei tea jälle Kvikkjokki. Mõtisklen veidi neiu plätude, lühikeste pükste ja lühikeste varrukate üle.
Alla minnes satun mustikametsa, kus kaskede asemel männid ja jalge all vonklevad juured, raja kõrval õitsevad pohlad ja harakkuljused. Sääsed on muidugi ka. Sääskedest ongi palju abi, muidu unustaks ennast siia vahtima ja pildistama. Eksole, sääsed peavad olema, muidu jääb inimene laisaks. On ka palju väikseid jõgesid, millest osad praeguse veeseisu juures ainult kividest koosnevad. Aga üks on lausa selline, millest on peetud vajalikuks sild üle ehitada. Vesi on selge ja läbipaistev. Kostab lepalindu.
Enne Nedrefosshyttat tuleb end trossiga mäeküljel hoida ja onni juures on õhuline sild. Onnis pole kedagi. Jõgi moodustab selles kohas väikese basseini, istun korraks kaelani vette. Kala hüppab veest välja, et mind paremini näha. Siin on veidi tuult ja mitte pooltki nii palju satikaid kui Ráisjávri ääres. Tuul paneb basseinipinna lainetama nii, nagu voolaks see vastuvoolu.
5,5 km edasi on Vuomádatgammen, Norra riikliku metsamajandi tasuta onn. Nüüd on kõik sääsed välja tulnud. Jope läheb jälle selga. Ja jälle on palav. Rada käib jõekaldal üles-alla, vesi sillerdab kutsuvalt.
Onn on armas, murukatusega. Kedagi pole, kui kõik sääsed välja arvata. Osa neist on onni kolinud. Teen jões kiires pesu. Notin onnis jõudumööda sääski, installeerin telgi lavatsi kohale sääsevõrguks. Tundub, et sääski sigineb juurde rohkem kui ma tappa jõuan. Uks ei sulgu hermeetiliselt. Väljas on kena muruga telkimiskoht, vaade jõele. Otsustan kolida ruumi, mida ma suudan kontrollida, ja panen telgi üles. Sääsed muidugi tulevad kõik seda imet vaatama.
Söön, vaatan vaadet. Väga mõnus on, väljaarvatud mõte sellest, et on vaja teha veel üks käik välja. Sääsed on õnneks kõik taas ühe ukse juures, aga uuesti telki sisenemise ajaks on nad oma veast aru saanud. Ka mustad kärbsed on välja ilmunud, mis tähendab, et sisenen terve parvega. Tükk aega kulub korra majja löömiseks. Õues lendavad mingid linnud heledalt viiksudes piki jõge, aga ma ei saa vaatama minna, kes need on.
Täna kõnnitud 26,8 km.
Lisa kommentaar