Hommikul läheneb mulle naisterahvas, kes pesitseb kõrvalolevas kerges telgis, ja uurib mu telgi ja seejärel ka muu varustuse kohta.
Tal on samasugune pluus nagu minul ja ka nägu kärbeste hammustuste jälgi täis.
Päike sirab taas. Rada läheb natuke üles ja hakkab siis Kilpisjärvi suunas laskuma. Tuult palju ei ole, on kivitäksid ja liivatüllid. Üks rästasuurune lind jalutab rahulikult minust paar meetrit eespool üle raja. Ei pane mind miskikski, teeb oma linnuasja, endal kelmikas lokk laubal. Mitte tegeleda sellega, mis meisse ei puutu. Siit on mõndagi õppida.
Jalgealune on vahelduva eduga kivine ja väga kivine. Kivide vahel vuliseb vesi. Ilmuvad taas tulikad, kullerkupud, vaevakased ja pajud. Üles ronijad higistavad korralikult.
Saarijärvi onni juures on silt, et onn on suletud, uus onn on 200 meetrit ülesmäge. Olles just suure vaevaga selle 200 meetrit läbinud, pean oma pikniku sealsamas künkal. Minu järel saabunud soomlased väljendavad ilmekalt kõigi seisukohta asjade sellise korralduse üle, kaks neist lahkuvad tagasi ülesmäge, kaks jäävad kividele. Uue onni juures veel silti pole. Muidu on soomlased küll väga sildilembesed.
Viimased 11 kilomeetrit kulgevad turnides, kõndides ja istudes. Mägede tagant hakkavad paistma rünkpilvede kõrvad. Soomlased teevad oma rajad üldiselt otse, laskmata end segada teele jäävatest takistustest, ka mitte siis, kui teele jääb jupike Norrat. Vaevalt norralased midagi märkavad. Kui tihti nad siin üldse käivadki? Fred Jüssi ütleks selle kohta, et piirid on inimeste peades, siin on ainus päris piir silmapiir.
Nähtavale ilmub Saana, saamide püha mägi, mis kõrgub üle kogu maastiku, ka üle tagapool paistvate lumiste Norra mägede. Siinsete mägede kohta on legende, aga „püha“ võib tähendada ka rolli kohalikus ökosüsteemis: valgus ja vari, tuul, lumesulavesi, kõrguste gradient erinevate elupaikadega. Vaikusehetke Saanaga katkestab üle pea plärisev kopter, milles vaadet nautivatel inimestel pole aimugi, kui väga nende lärm lõhub atmosfääri igal pool, kuhu nende lõbusõiduvahendit kosta on.
Kilpisjärvis on jube palav, asfalt õhkab kuuma efektiivsemalt kui jägalakirjud kivid. Küürin mõnuga duši all, puistan hotellitoa oma kraamiga üle, käin toiduvarumisretkel ja panen pea kõik riided pesumasinasse. Ilma seljakotita tundub raske tasakaalu hoida. No ja muidugi söön.
Päevateekond 21,9 km, umbes veerand on nüüd kõnnitud.
Päike sirab taas. Rada läheb natuke üles ja hakkab siis Kilpisjärvi suunas laskuma. Tuult palju ei ole, on kivitäksid ja liivatüllid. Üks rästasuurune lind jalutab rahulikult minust paar meetrit eespool üle raja. Ei pane mind miskikski, teeb oma linnuasja, endal kelmikas lokk laubal. Mitte tegeleda sellega, mis meisse ei puutu. Siit on mõndagi õppida.
Jalgealune on vahelduva eduga kivine ja väga kivine. Kivide vahel vuliseb vesi. Ilmuvad taas tulikad, kullerkupud, vaevakased ja pajud. Üles ronijad higistavad korralikult.
Saarijärvi onni juures on silt, et onn on suletud, uus onn on 200 meetrit ülesmäge. Olles just suure vaevaga selle 200 meetrit läbinud, pean oma pikniku sealsamas künkal. Minu järel saabunud soomlased väljendavad ilmekalt kõigi seisukohta asjade sellise korralduse üle, kaks neist lahkuvad tagasi ülesmäge, kaks jäävad kividele. Uue onni juures veel silti pole. Muidu on soomlased küll väga sildilembesed.
Viimased 11 kilomeetrit kulgevad turnides, kõndides ja istudes. Mägede tagant hakkavad paistma rünkpilvede kõrvad. Soomlased teevad oma rajad üldiselt otse, laskmata end segada teele jäävatest takistustest, ka mitte siis, kui teele jääb jupike Norrat. Vaevalt norralased midagi märkavad. Kui tihti nad siin üldse käivadki? Fred Jüssi ütleks selle kohta, et piirid on inimeste peades, siin on ainus päris piir silmapiir.
Nähtavale ilmub Saana, saamide püha mägi, mis kõrgub üle kogu maastiku, ka üle tagapool paistvate lumiste Norra mägede. Siinsete mägede kohta on legende, aga „püha“ võib tähendada ka rolli kohalikus ökosüsteemis: valgus ja vari, tuul, lumesulavesi, kõrguste gradient erinevate elupaikadega. Vaikusehetke Saanaga katkestab üle pea plärisev kopter, milles vaadet nautivatel inimestel pole aimugi, kui väga nende lärm lõhub atmosfääri igal pool, kuhu nende lõbusõiduvahendit kosta on.
Kilpisjärvis on jube palav, asfalt õhkab kuuma efektiivsemalt kui jägalakirjud kivid. Küürin mõnuga duši all, puistan hotellitoa oma kraamiga üle, käin toiduvarumisretkel ja panen pea kõik riided pesumasinasse. Ilma seljakotita tundub raske tasakaalu hoida. No ja muidugi söön.
Päevateekond 21,9 km, umbes veerand on nüüd kõnnitud.
Kommentaarid
Lisa kommentaar