Idapool sajab kitsa viiruna.
Sääsed ei ole veel ärganud, saan täitsa üksi lahkuda. Onn jääb maha puhtamana, kui see oli minu saabudes. Nii palju saan ma ikka norralaste jaoks teha.
Kilomeetri pärast algab Soome, mis on põhimõtteliselt samasugune nagu Norra. Samad kivid, samad kukemarjad. Piir on maastikus tähistatud kollaste kivikuhjadega, mis rüütade jaoks ilmselt ei erine muudest kividest.
Enne esimest soomlaste onni on jõgi mööda maastikku laiali laotatud. Selliselt tuleb ühe korraga muidugi vähem vett läbida.
Kuopmajoki onn on väike, armas ja puhas. Palju puhtam kui norralaste onnid. Tasulisi Norra onne ma ei ole veel küll näinud. Nüüd, kus minust on äsja saanud DNT ehk Den Norske Turistforeningu liige ja ma olen Euroopa Liitu sisse tollinud võtme, mis avab kõigi onnide uksed.
Läbin pika ja palava kivikõrbe. Turnimine kividel, millest õhkub kuumust, on vaevaline. Ärganud sääsed ei tee olukorda lihtsamaks. On valida vihmajopes higistamise ja ilma jopeta sügelemise vahel. Proovin neid vaheldumisi, et saada kogu elamus. Kui seisma jään, on kosta ainult sääsepirinat. Paar korda kuulen ka kellahelinat, mille juurde ilmselt kuulub põhjapõder, aga teda ei hakka kusagil silma.
Kui kivide vahelt hakkab jälle taimi paistma, tulevad vastu kaks soome taati. Rahvust järeldan lühikesest sõnavõtust, mis koosneb sõnast ”hei”, ja sellest, et nad kannavad minusuuruseid seljakotte.
Mäe all on Pihtsusjärvi, mille kaldal Halti baaslaager. See tähendab tohutut rahvamassi, sest välismaalste hulgas levinud teadmise kohaselt on iga soomlase kohus käia Soomes kõrgeimas tipus kõrvalolevatele Norra mägedele alt üles vaatamas. Tohutu kogus tähendab, et onni ümber on viis telki, onnis tutvun kolme noore soomlasega ja lahkudes tuleb vastu veel 5–6 inimest. Eile ma ei näinud terve päev mitte kedagi.
Lahkudes hakkab minekusuunda kerkima ka tume pilv, milles sähvib elekter. Soome noored ütlesid, et Haltile on tänaseks või homseks antud äikesehoiatus. Mulle on muidugi ennustatud, et kuni Kilpisjärvini ja ka sealt edasi vihma ei saja, aga kõõritan sellegipoolest ärevalt pilve ja püüan lugeda, kui kaugel äike veel on. Viimane on keeruline ülesanne, sest tõusnud meeldiv tuul ja raja kõrval pahisev jõgi varjutavad kõik muud hääled. Selle asemel, et vahtida vägevat Pihtsusköngase juga, vahin hoopis pilve ega tee pooltki nii pikka pausi kui joale kohane. Rada keerleb koos jõega, näen päeva esimesi puid. Eri karva pilved tähendavad ka seda, et maastikule on lisandunud üks dimensioon ja pildistamist rohkem. Sellist veidi närvilist pildistamist.
Lõpuks vajub pilv hoopis kuhugi ära, aga selja tagant kerkib uus. Nüüd peab vahtima selja taha, mis ei ole siin kivisel pinnal tervislik.
Nähtavale ilmub Meekonjärvi, mille taga kõrgub Saivaara, millel olevat mingi Urho Kalevi Kekkosega seotud asi. Järve ümber on rahnud, millel kalligraafilised jägalakirjad peal. Raja kõrvale jääv võtmetasuga onn on ühesõnaga väga maalilises kohas. Peatust ma seal aga ei tee. Jäänud on viimane kolmandik tänaseks plaani võetud teekonnast, millest võimalikult suure osa võiks saada kuiva nahaga käia.
Jõuan järele lonkavale mehele, kelle kott on veidralt lontis, selle küljes tolknevad mitmed esemed ja midagi vilistab tuules nagu Ameerika Hääle segaja. Möödudes uurin, kas temaga on kõik hästi ja saan teada, et tüüp on inglisekeelne, optimistlik ja meil on üks tee. Tema sõber jalutab eespool. Möödun mõlemast. Tõuseme nõlva mööda üles. Mida kõvemini kõmiseb ja kärgib, seda dramaatilisemad vaated. Tumeda pilve taustale tekkinud vikerkaarega ristub päikese valguskiir. Teisest pilvest tolknevad vihmalondid. Ühel seljatagusel nõlval on midagi põlema läinud ja sealt keerleb üles peenike suitsujuga. Ümberringi sajab. Sääski pole. Panen vihmariided selga, kaotan lootuse sajule ja võtan jälle ära. Vihm tuleb kolm kilomeetrit enne Kuonarjokit, aga ainult korraks, ühe kilomeetri jagu.
Onnis on tuba rahvast täis. Taganen õue, kus küll taas tibutab, aga õhk on lahedam. Kui vihm jääb järgi, on sääsed kohe kohal. Kui lõpuks korralikult sadama hakkab, olen juba magama jäänud ega jõua muretseda selle pärast, kas telk tuules ikka püsti jääb.
Seni pikim päev – 35 km.
Kilomeetri pärast algab Soome, mis on põhimõtteliselt samasugune nagu Norra. Samad kivid, samad kukemarjad. Piir on maastikus tähistatud kollaste kivikuhjadega, mis rüütade jaoks ilmselt ei erine muudest kividest.
Enne esimest soomlaste onni on jõgi mööda maastikku laiali laotatud. Selliselt tuleb ühe korraga muidugi vähem vett läbida.
Kuopmajoki onn on väike, armas ja puhas. Palju puhtam kui norralaste onnid. Tasulisi Norra onne ma ei ole veel küll näinud. Nüüd, kus minust on äsja saanud DNT ehk Den Norske Turistforeningu liige ja ma olen Euroopa Liitu sisse tollinud võtme, mis avab kõigi onnide uksed.
Läbin pika ja palava kivikõrbe. Turnimine kividel, millest õhkub kuumust, on vaevaline. Ärganud sääsed ei tee olukorda lihtsamaks. On valida vihmajopes higistamise ja ilma jopeta sügelemise vahel. Proovin neid vaheldumisi, et saada kogu elamus. Kui seisma jään, on kosta ainult sääsepirinat. Paar korda kuulen ka kellahelinat, mille juurde ilmselt kuulub põhjapõder, aga teda ei hakka kusagil silma.
Kui kivide vahelt hakkab jälle taimi paistma, tulevad vastu kaks soome taati. Rahvust järeldan lühikesest sõnavõtust, mis koosneb sõnast ”hei”, ja sellest, et nad kannavad minusuuruseid seljakotte.
Mäe all on Pihtsusjärvi, mille kaldal Halti baaslaager. See tähendab tohutut rahvamassi, sest välismaalste hulgas levinud teadmise kohaselt on iga soomlase kohus käia Soomes kõrgeimas tipus kõrvalolevatele Norra mägedele alt üles vaatamas. Tohutu kogus tähendab, et onni ümber on viis telki, onnis tutvun kolme noore soomlasega ja lahkudes tuleb vastu veel 5–6 inimest. Eile ma ei näinud terve päev mitte kedagi.
Lahkudes hakkab minekusuunda kerkima ka tume pilv, milles sähvib elekter. Soome noored ütlesid, et Haltile on tänaseks või homseks antud äikesehoiatus. Mulle on muidugi ennustatud, et kuni Kilpisjärvini ja ka sealt edasi vihma ei saja, aga kõõritan sellegipoolest ärevalt pilve ja püüan lugeda, kui kaugel äike veel on. Viimane on keeruline ülesanne, sest tõusnud meeldiv tuul ja raja kõrval pahisev jõgi varjutavad kõik muud hääled. Selle asemel, et vahtida vägevat Pihtsusköngase juga, vahin hoopis pilve ega tee pooltki nii pikka pausi kui joale kohane. Rada keerleb koos jõega, näen päeva esimesi puid. Eri karva pilved tähendavad ka seda, et maastikule on lisandunud üks dimensioon ja pildistamist rohkem. Sellist veidi närvilist pildistamist.
Lõpuks vajub pilv hoopis kuhugi ära, aga selja tagant kerkib uus. Nüüd peab vahtima selja taha, mis ei ole siin kivisel pinnal tervislik.
Nähtavale ilmub Meekonjärvi, mille taga kõrgub Saivaara, millel olevat mingi Urho Kalevi Kekkosega seotud asi. Järve ümber on rahnud, millel kalligraafilised jägalakirjad peal. Raja kõrvale jääv võtmetasuga onn on ühesõnaga väga maalilises kohas. Peatust ma seal aga ei tee. Jäänud on viimane kolmandik tänaseks plaani võetud teekonnast, millest võimalikult suure osa võiks saada kuiva nahaga käia.
Jõuan järele lonkavale mehele, kelle kott on veidralt lontis, selle küljes tolknevad mitmed esemed ja midagi vilistab tuules nagu Ameerika Hääle segaja. Möödudes uurin, kas temaga on kõik hästi ja saan teada, et tüüp on inglisekeelne, optimistlik ja meil on üks tee. Tema sõber jalutab eespool. Möödun mõlemast. Tõuseme nõlva mööda üles. Mida kõvemini kõmiseb ja kärgib, seda dramaatilisemad vaated. Tumeda pilve taustale tekkinud vikerkaarega ristub päikese valguskiir. Teisest pilvest tolknevad vihmalondid. Ühel seljatagusel nõlval on midagi põlema läinud ja sealt keerleb üles peenike suitsujuga. Ümberringi sajab. Sääski pole. Panen vihmariided selga, kaotan lootuse sajule ja võtan jälle ära. Vihm tuleb kolm kilomeetrit enne Kuonarjokit, aga ainult korraks, ühe kilomeetri jagu.
Onnis on tuba rahvast täis. Taganen õue, kus küll taas tibutab, aga õhk on lahedam. Kui vihm jääb järgi, on sääsed kohe kohal. Kui lõpuks korralikult sadama hakkab, olen juba magama jäänud ega jõua muretseda selle pärast, kas telk tuules ikka püsti jääb.
Seni pikim päev – 35 km.
Lisa kommentaar