Kallifatidese pähklimüüja tahtis reisida ümber maailma, et tunda, kuidas lõhnab maa idas ja läänes, lõunas ja põhjas. Põhjas lõhnas maa seekord sulava lume, kuumade kivide, niiske sambla ja kullerkuppude järele.
Pikk rada on pidev lahkumine ja saabumine. Viimane pilk sellele orule, mäele, telkimiskohale, onnile. Ees on uus mägi, järgmine onn, järgmine org. Kuigi maastik on kogu aeg uus, ei ole enamasti võimalik täpselt määratleda, kus ühtmoodi väljanägev lõpeb ja teistsugune algab. Maastik pole diskreetne, see on katkestusteta, väljaarvatud inimeste loodud katkestused.
Kalotirada kulgeb läbi saamide maa, mida ei takista kolonisaatorite tõmmatud piirid. Matkajaid võiks vaadata kui omalaadseid moodsaid nomaade, kes ei lase end segada uusasukate arusaamadest maa omandiküsimuste kohta. Alternatiivselt võib mõelda, et matkajad tatsuvad ise omalaadsete tulnukatena risti-põiki üle põhjapõtrade rännuteede ega taipa maast midagi. Kuidas saamid ise seda näevad, ei tulnud paraku pähe küsida neilt, kellega oleks võinud sel teemal rääkida.
Ei tea, mida see ütleb meie kultuuri ja elutingimuste kohta, kui enda hästi tundmiseks on vaja tohutu füüsilise pingutuse hinnaga minna kuhugi, kus seda kultuuri võimalikult vähe näha on? Tagasi saabudes hinnatakse tsivilisatsiooni hüvesid küll kõrgelt, kuid mitte vahepealse vähese vaimse stimulatsiooni, vaid tehtud füüsiliste ponnistuste tõttu.
Eriti ägedana jäi kõigist Norra mägedest hoolimata meelde Badjelánnda. Võibolla oleks Padjelantaleden siiski kõndimist väärt? Onnist onni, lisapäevade ja sügisvärvidega? Teine äge koht on Meekonjärvi ümbrus, kuhu võiks pikemaks tagasi minna.
Numbreid
Seda ei tea, kumb oli rabavam, kas peaaegu välguga pihta saamine või ahmide nägemine.
Kogu retk kestis 30 päeva, neist üks planeerimata puhkepäev. Algul arvasin ekslikult, et on ka üks varupäev, mida lõpuks siiski polnud, aga oleks võinud olla. Üle 30 km pikad päevad ei olnud õhtul enam kuigi nauditavad. Kokku sai kõnnitud 762,7 km. Kõige lühem päev oli esimene – 12,8 km, kõige pikem 37 km Gappohyttast Daertahyttani. Traditsioonilisest Kalotirajast hälbisin kahel korral: minnes Kouhkimajärvilt Rostasse Pältsa asemel mööda E1 rada Gappo kaudu kahe onnivahe võrra ja põigates pärast Røysvatnit päevaks Gränsledenile. Viimast turvalisuse kaalutlustel, esimene pigem põnevusest, mugavusest ja sellest, et tahtsin näha Isdalenit. Jalakõndimist vähendasin enne Alesjauret 7 km võrra paadisõiduga ja Vaisaluokta juures 4 km võrra kopterisõiduga. Lisaks 22,7 km paadisõitu, et jõuda Gränsledenilt Ritsemisse.
Telgis ööbitud öid oli 9, majas 21, sealhulgas hotellid Kilpisjärvil, Abiskos ja Kvikkjokis, 12 Norra onni ja 6 Rootsi onni. Soome onnides ei õnnestunud kordagi ööbida, peamiselt seetõttu, et Soome osa oli nii lühike. Rootsi onnid olid väga erinev iseloomuga. Neid ühendas see, mida Nikodemus tabavalt kirjeldas kaotatud käetugedena. Funktsionaalsus üle kõige. Võimalus õhtul Norra onnis sohvale räntsatada oli äraütlemata mõnus.
Vihma sadas üheksal päeval, neist ainult kahe kohta võib öelda, et leotas hommikust õhtuni, kusjuures mõlemal päeval tuli õhtul ikka päike välja. Jalad püsisid täiesti kuivad ühel päeval. Märg sokk võiks olla raja mitteametlik maskott. Märgade varvaste eest hoolitsevad sood, jõed ja märjad taimed.
Viis kukkumist, kolm neist ojja, üks libastumine märjal rohul ja üks komistamine kividel turnides. Peale ehmatuse, paari sinika ja väikse marrastuse õnneks midagi hullu ei juhtunud.
Kaal Kvikkjokis väitis, et olen kaotanud viis kilo kehakaalu. Hakkasin hommikul kohe kõvasti süüa vitsutama.
Veidraid tähelepanekuid
Rada pole teab mis populaarne, eriti ei ole see populaarne Eestis ja eestlasi käib siin väidetavalt harva. Lisaks käiakse rada enamasti jupiti ja seda võib teha mõlemas suunas. Ja nüüd kõndis siin kaks eestlast paaripäevase vahega põhimõtteliselt üksteise sabas, samas suunas ja ühest otsast ühe jutiga teise.
Kautokeino lähistel oli viis aastat tagasi pärast suuri vihmu samas kohas sama kujuga lumelaik nagu sel suvel kuumalainega. On püsivaid asju.
Neil mõnel korral, mis ma levisse sattusin, ei tulnud isegi meelde uudiseid vaadata.
Toit
Kui Tactical Foodpack ja Turmat maitsevad hästi isegi siis, kui kõht ei ole väga tühi, ja Adventure Foods maitseb päev otsa õues olnud näljasele, siis Blå Band ei maitse hästi isegi pärast terve päeva väljas rahmeldamist ja väga tühja kõhuga.
Puhkusest puhkamiseks sõidame Rovaniemi lähistele järve kaldale, kus elamisvagnist on disainitud hubane luksuslik minimaja. Proovime esimest korda elus aerulauaga, käime ujumas ja vaatame päikeseloojangut. Homme kavatseme terve päev raamatut lugeda.
Kalotirada kulgeb läbi saamide maa, mida ei takista kolonisaatorite tõmmatud piirid. Matkajaid võiks vaadata kui omalaadseid moodsaid nomaade, kes ei lase end segada uusasukate arusaamadest maa omandiküsimuste kohta. Alternatiivselt võib mõelda, et matkajad tatsuvad ise omalaadsete tulnukatena risti-põiki üle põhjapõtrade rännuteede ega taipa maast midagi. Kuidas saamid ise seda näevad, ei tulnud paraku pähe küsida neilt, kellega oleks võinud sel teemal rääkida.
Ei tea, mida see ütleb meie kultuuri ja elutingimuste kohta, kui enda hästi tundmiseks on vaja tohutu füüsilise pingutuse hinnaga minna kuhugi, kus seda kultuuri võimalikult vähe näha on? Tagasi saabudes hinnatakse tsivilisatsiooni hüvesid küll kõrgelt, kuid mitte vahepealse vähese vaimse stimulatsiooni, vaid tehtud füüsiliste ponnistuste tõttu.
Eriti ägedana jäi kõigist Norra mägedest hoolimata meelde Badjelánnda. Võibolla oleks Padjelantaleden siiski kõndimist väärt? Onnist onni, lisapäevade ja sügisvärvidega? Teine äge koht on Meekonjärvi ümbrus, kuhu võiks pikemaks tagasi minna.
Numbreid
Seda ei tea, kumb oli rabavam, kas peaaegu välguga pihta saamine või ahmide nägemine.
Kogu retk kestis 30 päeva, neist üks planeerimata puhkepäev. Algul arvasin ekslikult, et on ka üks varupäev, mida lõpuks siiski polnud, aga oleks võinud olla. Üle 30 km pikad päevad ei olnud õhtul enam kuigi nauditavad. Kokku sai kõnnitud 762,7 km. Kõige lühem päev oli esimene – 12,8 km, kõige pikem 37 km Gappohyttast Daertahyttani. Traditsioonilisest Kalotirajast hälbisin kahel korral: minnes Kouhkimajärvilt Rostasse Pältsa asemel mööda E1 rada Gappo kaudu kahe onnivahe võrra ja põigates pärast Røysvatnit päevaks Gränsledenile. Viimast turvalisuse kaalutlustel, esimene pigem põnevusest, mugavusest ja sellest, et tahtsin näha Isdalenit. Jalakõndimist vähendasin enne Alesjauret 7 km võrra paadisõiduga ja Vaisaluokta juures 4 km võrra kopterisõiduga. Lisaks 22,7 km paadisõitu, et jõuda Gränsledenilt Ritsemisse.
Telgis ööbitud öid oli 9, majas 21, sealhulgas hotellid Kilpisjärvil, Abiskos ja Kvikkjokis, 12 Norra onni ja 6 Rootsi onni. Soome onnides ei õnnestunud kordagi ööbida, peamiselt seetõttu, et Soome osa oli nii lühike. Rootsi onnid olid väga erinev iseloomuga. Neid ühendas see, mida Nikodemus tabavalt kirjeldas kaotatud käetugedena. Funktsionaalsus üle kõige. Võimalus õhtul Norra onnis sohvale räntsatada oli äraütlemata mõnus.
Vihma sadas üheksal päeval, neist ainult kahe kohta võib öelda, et leotas hommikust õhtuni, kusjuures mõlemal päeval tuli õhtul ikka päike välja. Jalad püsisid täiesti kuivad ühel päeval. Märg sokk võiks olla raja mitteametlik maskott. Märgade varvaste eest hoolitsevad sood, jõed ja märjad taimed.
Viis kukkumist, kolm neist ojja, üks libastumine märjal rohul ja üks komistamine kividel turnides. Peale ehmatuse, paari sinika ja väikse marrastuse õnneks midagi hullu ei juhtunud.
Kaal Kvikkjokis väitis, et olen kaotanud viis kilo kehakaalu. Hakkasin hommikul kohe kõvasti süüa vitsutama.
Veidraid tähelepanekuid
Rada pole teab mis populaarne, eriti ei ole see populaarne Eestis ja eestlasi käib siin väidetavalt harva. Lisaks käiakse rada enamasti jupiti ja seda võib teha mõlemas suunas. Ja nüüd kõndis siin kaks eestlast paaripäevase vahega põhimõtteliselt üksteise sabas, samas suunas ja ühest otsast ühe jutiga teise.
Kautokeino lähistel oli viis aastat tagasi pärast suuri vihmu samas kohas sama kujuga lumelaik nagu sel suvel kuumalainega. On püsivaid asju.
Neil mõnel korral, mis ma levisse sattusin, ei tulnud isegi meelde uudiseid vaadata.
Toit
Kui Tactical Foodpack ja Turmat maitsevad hästi isegi siis, kui kõht ei ole väga tühi, ja Adventure Foods maitseb päev otsa õues olnud näljasele, siis Blå Band ei maitse hästi isegi pärast terve päeva väljas rahmeldamist ja väga tühja kõhuga.
Puhkusest puhkamiseks sõidame Rovaniemi lähistele järve kaldale, kus elamisvagnist on disainitud hubane luksuslik minimaja. Proovime esimest korda elus aerulauaga, käime ujumas ja vaatame päikeseloojangut. Homme kavatseme terve päev raamatut lugeda.
Lisa kommentaar