Magame vist 16 tundi. Siis lubatud hommikusöök.
U nas mjod, smetana,
sõr. Xleb ja tšai muidugi ka. Omanik liitub meiega, räägib oma
eelmisest töökohast välisfirmas Bakuus. Imestab, miks me Aafrikasse
läheme. Saame teada, et nõukaajal Astaras piirikontrolli polnud, kõik
võisid vabalt edasi-tagasi käia. Kahtlane. Üle piiri käisime eelmisel
õhtul kiikamas, piir praegu täitsa olemas. Kostitaja teab, et Saksamaal
on veider kord - kui naaber näeb, et oma koera peksad, saad trahvi.
Suundume piirile. Rahavahetajad ründavad. Kurss tundub ok, aga raha pakutakse vähevõitu. Kontrollime üle, tõesti, kurss on õige, aga arvutada nad, sindrid, ei oska. Juurde käib kisa: võ nashi gosti, mõ vas obmanutj ne budem!
Aseri poolelt saab kiiresti üle, mingi tegelane lappab natuke minu passi. Aa, pribaltika, ah öelge seal kõrvaltoas, et panevad templi. Templid pannaksegi, kõik tulevad pribaltikat vaatama. Õue ja üle silla, veider, kus siin on see koht, kus Brasiilia kutt oli tund aega ja taheti altkäemaksu? Silla teises otsas paistab aga veel üks samas mundris tüüp. Kus viisa? Aa, ok. Palju te seal enne maksite? Mitte midagi? Halvasti. Küsime, kas oleks pidanud maksma. Jaa, natuke oleks pidanud. Kui palju? Aga kui palju te tahate, küsib tema vastu. Neetud, jälle sama jama. Ei tahaks nagu üldse midagi maksta, mõ bednõe ljuudi. Ah, minge siis edasi, rehmab mundrimees. Ju neil vaeseid endalgi küllalt. Hüvasti, Azerbaidžaan.
Üldmulje sellest riigist: räpane ja õnnetu. Võibolla tuleb see muidugi ainult aastaajast.
Iraani pool saba. Meie taga venelased. Pärivad, et kuhu lähete, mis teete, nemad ise bioloogid ekspeditsioonil. Räägime plaanidest. Üldiselt kiidetakse marsruut heaks, ainult kõrbe kohta teatavad, et seal on igav, midagi pole. Väga hea, seda me tahamegi näha, et midagi pole.
Iraani staffist on kohal üks naisterahvas, suhtleb vabalt võõraste meestega. Minu käest küsib, mis on riigi nimi. Näitan passi kaane peale. Kirjutatakse mingi lipik ja kõik, kogu piiriületus. Oleme Iraanis. Kogu üritus vist pool tundi.
Uus rahavahetajate rünnak. Üks vehib ka minu suunas arvutiga. Teatan Andrusele osutades, et vse dengi u nevo, mille peale huvi minu vastu kaob momentaalselt. Hm, šovinistlikul mõttemallil on ka omad positiivsed küljed. Vahetame natuke aserite raha riaalide vastu. Samad segadused shirvanitega. Põgeneme lõpuks suvalises suunas. Järgmisel tänaval pakutakse taksosõitu. Bussijaama peale reageeritakse, ent ei juhatata kuhugi. Tuleb inglise keelt kõnelev tegelane, kes otsib ka bussijaama. Itaaliast, teel Teherani ja siis Pakistani. Meil õnnestub ühe kohaliku kutiga kaubale saada, et bussijaama läheme taksoga ja sealt Ardabili, siis ümberistumine, tema Teherani, meie Tabrizi. Takso maksab tema kinni.
Bussijaam on maanteerist, kus parves taksosid ja kus läbisõitvad bussid hea õnne korral peatuvad. Seisame, räägime. Kas me peame Jeesust jumalaks või prohvetiks? Noh nagu kolmandik jumalast või nii, julgen arvata. Kas teil on videokaamera ka kaasas? Pole? Aga ilma kaamerata pole ju mingi õige reis. Vabandan, et mul pole telekat. Miks?? ja äärmiselt imestunud nägu. Einoh, teleka puudumine avaldab ka igal pool maailmas täpselt samasugust mõju.
Lõpuks räägib mingi taksojuht meid ära. 5$ Arbabilini, ca 80 km. Jääme nõusse. Enne veel sõit sinnasamma algusesse tagasi, et viimane aserite raha riaalide vastu vahetada. Meie tuttav leiab Teherani bussi, loeb juhile sõnad peale ja kaob.
Takso pagasnik ei jää kinni. Juht taob ja taob ja loobub, hakkame sõitma. Küsime, mis värk on. Pikk farsikeelne vadin, millest saame aru "problem" ja "inshallah". Selge, on probleem ja kui jumal annab, jõuame koos kottidega kohale. ok. Kiirema teelõigu peal hakkab juht rõõmsalt vehkima - kiirel sõidul pagasnik sulgub. Jee, füüsikaseadused kehtivad ka Paykanis.
Maastik on lahe, mäed, kurvid, iraani tümps (seda saame hiljem aru, et see viimane on ka nagu osa maastikust). Sõidame kõigist mööda ja meist ei sõida mööda keegi. Teed on õnneks nii laiad, et pole väga hullu, kui möödasõidul keegi vastu tuleb. Tavaline on pilt bussi või veoauto sabas tilpnevast parvest või karjast sõiduautodest. Riviks ei saa seda just nimetada. Mingil hetkel on juhil üks käsi aknast väljas ja teisega krutib muusikat. Huvitav, millise kehaosaga ta rooli keerab?
Suitsupakk ja muu pahn lendab aknast välja. Ei saa just öelda, et see ümbritsevat maastikku palju muudaks.
Jõuame koos kottidega Ardabili.
Taksojuhtide rünnak, väidetavalt bussi ei ole ega lähe, vähemalt täna mitte. Leiame kassa, saame pileti. Ca 30 kr kahe peale, üle 200 km minna. Bussi juures seisvad tüübid arvavad ikka, et see buss ei lähe. Tuvastan kohalikus keeles kirja "tabriz", õige asi. Meid pannakse tagumise ratta peale istuma, inimesed tõstetakse ümber, et üksik naine ei peaks istuma võõra mehe kõrval. Lisaks peavad paar inimest kõõluma kuskil aknalaual, ilmselt kohti tõesti ei olnud.
Tagumine kutt küsib tavalisi küsimusi: kust tulete, kuidas Iraan meeldib, mis töökoht? Peatuse ajal julgevad tüdrukud mulle läheneda. Samad küsimused. Kõige raskem on vist vastata küsimusele, miks te just Iraanis reisite. Kas nad usuks, et me kavatseme maailma tähestiku järjekorras läbi käia ja oleme parajasti I-tähe juures? Aafrikast me parem enam ei räägi.
Tabrizi jõudmise ajaks on pime, otsatu tuledemeri. Bussituttav, kes on loobunud meid enda juurde kutsumast, paneb meid taksosse. Kesklinn on kaugel. Raadiost tuleb spordiülekanne. Oma suureks rõõmuks tunnen ära paar sõna.
Leiame LP-st otsitud hotelli. Ilus, aga kallivõitu. Vaatame ümber nurga, seal on korralikuma vannitoa, viletsama toa ja parema hinnaga. 16$. Selle võtame. Hotell Kosar. Ja jälle kord oskavad naisiraanlased paremini inglise keelt kui mehed. Hotellis rätikud pakitud kilesse.
Õhtusöögiks kohalik hamburger.
Muidu: pearätik kipub vajuma kas taha peast ära või ette silmade peale. Peaks knopkaga pea külge kinnitama.
Homme tutvumine Tabriziga.
Andruse raamatupidamise järgi oleme täna kulutanud koos öömajaga 29$ - graafikus.
Suundume piirile. Rahavahetajad ründavad. Kurss tundub ok, aga raha pakutakse vähevõitu. Kontrollime üle, tõesti, kurss on õige, aga arvutada nad, sindrid, ei oska. Juurde käib kisa: võ nashi gosti, mõ vas obmanutj ne budem!
Aseri poolelt saab kiiresti üle, mingi tegelane lappab natuke minu passi. Aa, pribaltika, ah öelge seal kõrvaltoas, et panevad templi. Templid pannaksegi, kõik tulevad pribaltikat vaatama. Õue ja üle silla, veider, kus siin on see koht, kus Brasiilia kutt oli tund aega ja taheti altkäemaksu? Silla teises otsas paistab aga veel üks samas mundris tüüp. Kus viisa? Aa, ok. Palju te seal enne maksite? Mitte midagi? Halvasti. Küsime, kas oleks pidanud maksma. Jaa, natuke oleks pidanud. Kui palju? Aga kui palju te tahate, küsib tema vastu. Neetud, jälle sama jama. Ei tahaks nagu üldse midagi maksta, mõ bednõe ljuudi. Ah, minge siis edasi, rehmab mundrimees. Ju neil vaeseid endalgi küllalt. Hüvasti, Azerbaidžaan.
Üldmulje sellest riigist: räpane ja õnnetu. Võibolla tuleb see muidugi ainult aastaajast.
Iraani pool saba. Meie taga venelased. Pärivad, et kuhu lähete, mis teete, nemad ise bioloogid ekspeditsioonil. Räägime plaanidest. Üldiselt kiidetakse marsruut heaks, ainult kõrbe kohta teatavad, et seal on igav, midagi pole. Väga hea, seda me tahamegi näha, et midagi pole.
Iraani staffist on kohal üks naisterahvas, suhtleb vabalt võõraste meestega. Minu käest küsib, mis on riigi nimi. Näitan passi kaane peale. Kirjutatakse mingi lipik ja kõik, kogu piiriületus. Oleme Iraanis. Kogu üritus vist pool tundi.
Uus rahavahetajate rünnak. Üks vehib ka minu suunas arvutiga. Teatan Andrusele osutades, et vse dengi u nevo, mille peale huvi minu vastu kaob momentaalselt. Hm, šovinistlikul mõttemallil on ka omad positiivsed küljed. Vahetame natuke aserite raha riaalide vastu. Samad segadused shirvanitega. Põgeneme lõpuks suvalises suunas. Järgmisel tänaval pakutakse taksosõitu. Bussijaama peale reageeritakse, ent ei juhatata kuhugi. Tuleb inglise keelt kõnelev tegelane, kes otsib ka bussijaama. Itaaliast, teel Teherani ja siis Pakistani. Meil õnnestub ühe kohaliku kutiga kaubale saada, et bussijaama läheme taksoga ja sealt Ardabili, siis ümberistumine, tema Teherani, meie Tabrizi. Takso maksab tema kinni.
Bussijaam on maanteerist, kus parves taksosid ja kus läbisõitvad bussid hea õnne korral peatuvad. Seisame, räägime. Kas me peame Jeesust jumalaks või prohvetiks? Noh nagu kolmandik jumalast või nii, julgen arvata. Kas teil on videokaamera ka kaasas? Pole? Aga ilma kaamerata pole ju mingi õige reis. Vabandan, et mul pole telekat. Miks?? ja äärmiselt imestunud nägu. Einoh, teleka puudumine avaldab ka igal pool maailmas täpselt samasugust mõju.
Lõpuks räägib mingi taksojuht meid ära. 5$ Arbabilini, ca 80 km. Jääme nõusse. Enne veel sõit sinnasamma algusesse tagasi, et viimane aserite raha riaalide vastu vahetada. Meie tuttav leiab Teherani bussi, loeb juhile sõnad peale ja kaob.
Takso pagasnik ei jää kinni. Juht taob ja taob ja loobub, hakkame sõitma. Küsime, mis värk on. Pikk farsikeelne vadin, millest saame aru "problem" ja "inshallah". Selge, on probleem ja kui jumal annab, jõuame koos kottidega kohale. ok. Kiirema teelõigu peal hakkab juht rõõmsalt vehkima - kiirel sõidul pagasnik sulgub. Jee, füüsikaseadused kehtivad ka Paykanis.
Maastik on lahe, mäed, kurvid, iraani tümps (seda saame hiljem aru, et see viimane on ka nagu osa maastikust). Sõidame kõigist mööda ja meist ei sõida mööda keegi. Teed on õnneks nii laiad, et pole väga hullu, kui möödasõidul keegi vastu tuleb. Tavaline on pilt bussi või veoauto sabas tilpnevast parvest või karjast sõiduautodest. Riviks ei saa seda just nimetada. Mingil hetkel on juhil üks käsi aknast väljas ja teisega krutib muusikat. Huvitav, millise kehaosaga ta rooli keerab?
Suitsupakk ja muu pahn lendab aknast välja. Ei saa just öelda, et see ümbritsevat maastikku palju muudaks.
Jõuame koos kottidega Ardabili.
Taksojuhtide rünnak, väidetavalt bussi ei ole ega lähe, vähemalt täna mitte. Leiame kassa, saame pileti. Ca 30 kr kahe peale, üle 200 km minna. Bussi juures seisvad tüübid arvavad ikka, et see buss ei lähe. Tuvastan kohalikus keeles kirja "tabriz", õige asi. Meid pannakse tagumise ratta peale istuma, inimesed tõstetakse ümber, et üksik naine ei peaks istuma võõra mehe kõrval. Lisaks peavad paar inimest kõõluma kuskil aknalaual, ilmselt kohti tõesti ei olnud.
Tagumine kutt küsib tavalisi küsimusi: kust tulete, kuidas Iraan meeldib, mis töökoht? Peatuse ajal julgevad tüdrukud mulle läheneda. Samad küsimused. Kõige raskem on vist vastata küsimusele, miks te just Iraanis reisite. Kas nad usuks, et me kavatseme maailma tähestiku järjekorras läbi käia ja oleme parajasti I-tähe juures? Aafrikast me parem enam ei räägi.
Tabrizi jõudmise ajaks on pime, otsatu tuledemeri. Bussituttav, kes on loobunud meid enda juurde kutsumast, paneb meid taksosse. Kesklinn on kaugel. Raadiost tuleb spordiülekanne. Oma suureks rõõmuks tunnen ära paar sõna.
Leiame LP-st otsitud hotelli. Ilus, aga kallivõitu. Vaatame ümber nurga, seal on korralikuma vannitoa, viletsama toa ja parema hinnaga. 16$. Selle võtame. Hotell Kosar. Ja jälle kord oskavad naisiraanlased paremini inglise keelt kui mehed. Hotellis rätikud pakitud kilesse.
Õhtusöögiks kohalik hamburger.
Muidu: pearätik kipub vajuma kas taha peast ära või ette silmade peale. Peaks knopkaga pea külge kinnitama.
Homme tutvumine Tabriziga.
Andruse raamatupidamise järgi oleme täna kulutanud koos öömajaga 29$ - graafikus.
kommentaar travelpod'ist:
Äge, äge, äge! :) Ja väga naljakas. Knopka on ikka kaasas? Ootan järgmist postitust. take care! Grete, on Oct 29, 2006 at 11:55PM
Äge, äge, äge! :) Ja väga naljakas. Knopka on ikka kaasas? Ootan järgmist postitust. take care! Grete, on Oct 29, 2006 at 11:55PM
Lisa kommentaar