Älvi saar

Ilusa ilmaga ähvardava nädalavahetuse tarbeks kaarti uurides jääb silma veider kontuur Pedassaare neeme lähistel.
Älvi saar. Selline poolsaare moodi saar. Asukoha tõttu Lahemaa rahvuspargis ja sihtkaitsevööndis on telkimine ja lõkketegu keelatud. Lõkkest pole lugu, sest ma nagunii ei kuulu nende hulka, kelle meelest on püromaania matkamise kohustuslik osa. Päikesetõusu tahaks aga näha küll ja kuigi see pole ilmselt väga koššer lahendus, tulevad telgi asemel kaasa rippvoodid. Ärge järgi tehke, eriti kui teil on kombeks endast loodusesse jälgi maha jätta. Lisaks ei tohi saarele minna ajavahemikul 1. aprillist 15. juulini.
Auto jääb Natturi külla parkimistasku moodi kohta. Väga mugav, et keegi on võtnud vaevaks selle teha. Hiilime mööda rannaäärt saare suunas, et mitte saarele viivast maaribast mööda põrutada. Aedadest möödudes saadavad meid kohalike elanike valvsad pilgud. Arusaadav, keegi ju ei tea, kas kavatseme midagi näpata või lihtsalt pilti teha. Kunagi ei või kindel olla, kes on siin varem käinud matkaja mainet kujundamas. Pärimise peale kavatseme öelda, et osaleme Riigikontrolli kallasrajale ligipääsetavuse uuringus. Riigikontroll just avalikustas ülevaate, et ligipääsetavus on paljudes kohtades kehv ja enamus kohalikke omavalitsusi teemaga ei tegele, kas siis huvi- või tahtepuudusest või soovimatusest kohalike jõukuritega tülli minna. Alati võib muidugi ka öelda, et läheme krokodille loendama.
Natturi külal kallasrajaga probleemi pole, aedade taga on ilmselge jalgrada ning tee saareni ilusti niidetud (tükk aega hiljem selgub, et niidab Ulvi pere). Jõukuritest pole ka haisugi. Krokodillide asi tahab veel kontrollimist.
Saar on kitsa kiviribaga mandri küljes kinni. Kiviriba nimetatakse tomboloks. Saarel toetame kotid puu najale ja süveneme tükiks ajaks kivide, vetikate ja lillede pildistamisse. Paks roheline vetikas on katsudes villase kanga moodi. Päike valab saarele mahedat valgust ja on kangesti hea meel, et ei pea lähiajal koju minema. Keegi tuleb sõudepaadiga võrke kontrollima. Või meid. Kohe siin kõrval on Looduse (Loodukse) saar, vast sulberdab sinna homme. Kivid on kindlasti libedad ja ujumiseks on liiga madal.
Tõmbame kiiged rippu ja paneme paja tulele (mitte lõkkele). Õhtusöögi taustaks on vaade loojuvale päikesele. Ümberringi kajab ritsikasirin. Võsaritsikas, ma arvan. Merelt puhub mahe tuul.
End kiiges välja sirutades on vaade taevale, kus süüdatakse järjest uusi tähti. Vahin neid öö jooksul pikalt iga kord kui külge keeran, mille peale kaks neist alla kukub. Hiljem kustutatakse tähed ära ja saare teisest otsast hakkab paistma valgust. Tõuseb suur oranž päike.
Tagasi mandrile minnes on kitsas kiviriba osaliselt vee all. Hea on, et ikka tulema pääseme.
Älvi saarele on hea vaade ka Pedassaare neeme tipust. Kui oleme vaate ära vaadanud ja oravat pildistanud, siis šokeerime hommikusi koeraga jalutajaid sellega, et käime alasti ujumas. Nii ilus liivarand siin.
Järgmine
Laukasoo

Lisa kommentaar

Email again: