rattaretk Saaremaal

8. juuli, Karujärv-Abula

Hommikul saab kaua magatud ja kohmitsetud. 

Teel Karujärveni sajab vahelduva eduga. Tõstame pakid ratastele ja joome hakatuseks kämpingus kohvi. Kell on juba kaksteist läbi. Sadu jääb veidi järgi.
Kella ühe paiku piilume juba Mustjala kiriku ukse vahelt sisse. Poe ees sööme jäätist. Poest tulev naisterahvas kiidab, et Mustjala on täitsa katkuvaba ja turiste mandrilt võiks rohkem tulla. Päike hargneb välja, võib vihmapeletusriided ära võtta.
Panga pangal on hulk inimesi. Võtame pelmeene, kohvi ja päikest. Piilume korra panga alla. Vett on rohkem kui eelmisel korral ja kaugele ei pääse. Kui üles tagasi jõuame, on seal veel üks rattamatkaja, kes meid inglise keeles kõnetab. See on muidugi mõistetav. Age on tegelikult füsioteraapiatudeng Tartust, kes parasjagu Eestile tiiru peale sõidab. Teises suunas kui mina seda eelmisel aastal tegin. Lisaks on ta Naiskodukaitses ja käinud ekstriimidel, mistõttu on palju rääkida. Lahkume lõpuks eri teed pidi samas suunas. Me jätkame panga pealt mööda matkarada, et vaadata, kui kaugele sealt saab. Saab küll, aga millalgi tuleb tupikussesõidu vältimiseks nina asfaldi suunas keerata. Meri pimestab neist kohtadest, kuhu päike läbi pilvede paistma mahub. 

Tagasi Võhmasse, munakiviteed pidi Sõõru ja edasi Tagaranda. Eirame eratee silti ja läheneme Ninase pangale lühemat teed pidi. Vihma hakkab sadama. Ja siis ei hakka. Kenad pinnasteed metsa vahel ja tuulised mere ääres. Mõned lombid. Ilm läheb järjest ilusamaks.
Abulas jääme pidama keskmisse lõkkekohta. Esimeses on mitu autot ja kisavad lapsed. Ka järgmises on üks auto, mis ilmselt tähendab, et viimane on täis. Püstitame telgi, keedame süüa ja imetleme päikeseloojangut. Sääski pole. On tuult ja külma õhku.
Maha sai vändatud 73 km.

9. juuli, Abula-Harilaid

Öösel sajab ladinal, aga hommikuks on suur päike väljas. 

Jalutame läbi pool Abula-Kalasma matkarada. On kiviklibust randa, samblast metsa ja suur hulk käpalisi. Kaks suurt luike konvoeerivad kaht inetut pardipoega meist eemale. Kiikame Kooru järve äärde. Tutvume tumepunase neiuvaiba, pajuvaagu ja hanejalaga.
Siis telk kokku ja sadulasse. Pärast mõningast metsa- ja kruusateed kohtume asfaldiga. Veeru lõkkekohti on endiselt mitu. Jääme keskmisse, istume merre, keedame kohvi ja sööme õllevorste kuivikutega. Kui on kaasas noormees, kes nõuab pidevalt kohvikut.
Saab tehtud ka jupp, mis eelmisel aastal tegemata jäi ehk pankupidi kõõlumine. Pärast Veeru sadamat keelumärgi alt läbi sõites on meeldivad metsateed hunnitute vaadetega. Kuriku, Suuriku ja Undva pank. Raamatu vahele ununenud Norra kroone ei saa neist üheski vahetada. Leiame tünnisauna, vagunelamu ja ujumistaristuga ranna. Palju paate on kaldas. Undva panga kandis on uus elektrikarjus. Päikest ka eelmisel korral polnud. Ainult tuul on sama.
Mudatee Neemelt otse Harilaidu on sedapuhku vähem mudane, mis ei ole aga takistanud leedukaid oma autot numbrimärgini mutta sõitmast. Guugel ütles, et siin on tee. Aeg-ajalt ikka üllatab, et on guugliusklikke. Hoiatus tee seisukorra kohta on lõigu mõlemas otsas kahes keeles. Peale heade soovide ei saa me neid suurt millegagi aidata. Neil on ka teine auto, mis ei ole veel kinni.
Harilaiu matkaraja parklas on laulupidu, aga lõkkekoht veel tühi. Ujutame end Laialepa järves, võtame õhtuoodet ja läheme majakat vaatama. RMK on teinud rannale hülge. Äärmiselt sulnis ilm.

Telkimiskohta tagasi jõudes on sinna tekkinud kaks mootorratturit, kes varjavad end sarkofaagikujulistes telkides. Kui me telki poeme, siis tulevad välja, hakkavad läti keeles seletama ja heli järgi otsustades oma mootorrattaid grilliks ümber ehitama.
Rattaga sõitmist oli umbes 36 km, jala käimist vähem.

10. juuli, Harilaid-Karala

Kohe hommikul vara ähvardab Taimi Paljak meid õhtul saabuva purgaaga. 

See tundub mõnevõrra uskumatu, sest taevassinises taevas on mõned õhukesed pilveviirud ja tuult peaaegu pole. Võimalus esireas maru vastu võtta ja telgi tormikindlust katsetada on küll ahvatlev, aga peale jääb lõpuks soov tuule ja vihma eest hoonesse varjuda. Pilgusel nii lühikese etteteatamisega magada ei saa ja nii rendime jupi tuulikut Karala kandis.
Lätlased ärkavad ja lähevad ujuma. Seame nendega sisse diplomaatilised suhted (loe: viipame ja naeratame). Kuigi oleme pool katusealust lauda viisakalt vabaks jätnud, einestavad nad eemal väikese laua ääres. Ju on kuulnud, kuidas katkuajal kehtinud kahemeetrine lähedus võõraste inimestega on põliselanikud ära vaevanud ja millise rõõmuga taas viiemeetrist vahet peetakse.
Võtame järgi kogu eelmisel aastal võtmata jäänud kruusatee. Alustame kohe pärast Harilaidu merele lähema alternatiivteega, mis viib otse Kihelkonnale läbi kidurate männikute ja ritsikatest sirisevate lilleliste aasade. Horisondi lähistel võib tähelepanelik vaatleja märgata niiskust koguvaid pilvi.
Kihelkonnal on pood. Publiku tungival soovil teeme sellest kohviku. Jäätist ja oma topsist kohvi manustatakse poe ees kohalikke inimesi vaadeldes.
Edasi Kiirassaarde ja sealt läbi Ameerika metsa Käkisilmale. Katsume ära Vilsandi teeotsa merre mineva osa ja naudime piknikku lõkkekohas. Kena lõkkekoht. 

Veidi tagasi ja lõikame Eeriksaare poolsaare suunas. Kohanimed viitavad geoloogilistele muutustele. Lahtedest on saanud järved ja saartest poolsaared. Murune rada üle põllu ja hüüdlause all „meie usume gepsu!“ sukeldume tihnikusse. See meenutab juba hästi aastatagust rattaretke. Taas kruusateel end puhtaks rapsides nendime, et rattamatkajad ja muud gepsu-usklikud toimivad tänapäeval edukalt seemnete levitajatena.
Kusagil Eeriksaarel olevat papa eriloaga kunagi kalal käinud. Tavainimesi siia tol ajal ei lubatud. Pea kohale hakkavad kerkima tumelillad pilved, aga sõidame siiski jätkuvalt päikeses. Metsatee lõpeb äkiliselt Kusti juures. Kustit pole kodus. Vahepeal pildistame hallikirjuid lehmi ja pistame jänese plagama. Tagasiteel ragistab tee kõrval metsseakari. Näen kolme-nelja turja läbi heina minemas, aga kohmitsen siis alles kaamerakoti kallal. Möödasõitev kolhoosiesimehe tüüpi bemmimees ei saa ilmselt sotti, mida me seal vahime, kaamerad käes ja hambad irvis.
Kaart näitab rada otse Atlasse. Tehtud, mõeldud. Kohati rinnuni rohi, aga Atlasse saab. Atlast saab läbi lambaaedade Elda poolsaarele. Mitu aiaauku tuleb seejuures avada ja sulgeda. Viimaks lõpeb kruusatee keelavate märkidega ümbritsetud teeristis. Uurime kaarti, kui kostab inglisekeelne ettepanek edasi sõita. Kuklas suusamütsiga šoti härrasmees selgitab, et sildid on suurte autode jaoks. Tema ema põgenes siit 1944. aastal Inglismaale ja nüüd käib ta siin nii tihti kui saab, et lastele Eestit tutvustada. Majast olid tagasi tulles alles vaid mõned suured kivid. Nüüd on uhke hoone ja päikesepaneelid. 

Elda pangal on inglid kesapõllul, iglusaun ja piirivalvurite putka. Teeme pildid ära ja spurdime öömaja suunas. Elda telkimisalal jääb nüüd telkimata, kuigi see on kena murune plats kahe suure katusealuse lauaga. Korraks tibutab, aga sadama ei hakka.
Öömaja on täis lätlasi. Tuuliku teiselt korruselt avaneb kena vaade, on võimalus kööki kasutada ja õlut osta. Saun on klaasseina ja aiavaatega. Aias kadakate vahel on superluks kanala.
Täna sai vändatud ca 70 km.

11. juuli, Karala-Karujärv

Õhtul hakkab viimaks kaualubatud vihma sadama. Lätlased hüppavad seepeale kolmandal korrusel energiliselt. Raske aru saada, mitmekesi nad seal elavad. Torn läheb ju üleval kitsamaks ka.
Hommikul katsub tuul tiivikutega jõudu, maapinnal on rahulikum. Köögi vallutanud lätlased osutuvad entusiastlikeks papptaldrikute ja plastmasskahvlite kasutajateks.
Katri pangale jätame tugeva külgtuule tõttu minemata. Las ta tuleb vaatab ise oma panga üle. Pilgusele viib seevastu selline taganttuul, et väntama eriti ei peagi. Mõis on endiselt lontis, lahtisest teise korruse aknast käivad sisse-välja linnud.
Lümanda söögimaja on veel kinni. Patseerime ümber poe ja joome trepil vihmavarjus kohvi. Pärast loputame räästa all topsi. Söögimajas saab pärast suppi, jäätist ja reibast jabura tekstiga muusikat.
Teel Viidumäele sajab, aga õpperaja läbi jalutamise ajaks on juba kuiv. See on Saaremaa kõige vanem ja kõrgem koht. Meri, mis peaks infotahvli järgi sillerdama, ei tee seda mitte. Raja lõpus sööme teeservast ära enamuse metsmaasikaid, mille vihm on värskelt tolmust puhtaks pesnud.
Erineva murususe astmega kruusateed otse Karujärveni kulgevad lahmakate raielankide vahel. Karujärv lainetab tormiselt. Burksiputka järjekord pöördub vaatama, kas me tõesti ujuma läheme. Muidugi läheme. Lõpuks on saanud maha vändatud 216 kilomeetrit. Seejärel sööme kohalike eeskujul burksi ka. Selle peale tuleb isegi päike välja. Orienteerume Gerda juurde ja hakkame kohe jälle sööma. Siis saun, õlu ja maailmaparandus.

12. juuli, koju

Kasseerime Gerda juures sisse kogu hommikusöögi.