rattaga ümber Võrtsjärve

8. september, Tallinn-Viljandi-Oiu
Kui rongini jõuame, on kõik inimesed juba pardal. Kaks ratast ripuvad konksude otsas, ülejäänud nagialused on täis inimesi. Blokeerime esiti kogu ala ukse juures. Vagunis on kümme rattakonksu ja neli jalgratast ja juba on kaos. Olukorda ei paranda kaks tõuksi ja umbes viis lapsevankrit, lisaks inimesed kohvrite ja suurte kottidega. Vaatan mõningase kahjurõõmuga, kuidas piletikontrollid kraamist üle ronivad. Olukorra ringikorraldamine ei oleks väga keeruline ja võiks olla nende pädevuses. Kallel õnnestub üht padjaga neidu veenda ühe koha võrra nihkuma ja ta saab oma ratta konksu otsa riputada. Inimesi ei lähe vähemaks ei Tallinn-Väikses, Sakus ega Kiisal. Tuleb veel üks jalgratas. Inimesed on üllatavalt leplikud, ühiste jõududega tõstetakse pisike poiss pissile. Kemps oligi täiesti kasutamata ruum. Viimaks läheb suur kogus inimesi Kärusse, eesotsas tosina lapsega, kelle üks naisterahvas perroonile suunab ja ise osavalt rongi jääb. Saan ratta üles riputada ja Raplas pääseme lausa istuma.
Viljandis ostame patareisid ja jäätist. Täiesti pädevad rattateed on siin. Lähevad näiteks läbi bussipeatuse tagant. Jälitame üht peaaegu kuni Viiratsini ja keerame siis Tartu peale. Valgus on sulnis ja õhus märgade taimede lõhn. Kui selja tagant kostab norsatus, siis ületab tagant tulev auto tee telgjoone, et hoida külgvahet. Kui norsatust ei kosta, on ebamugav. Ajuti leidub ka kergliiklustee. Lehed on osalt tõmbunud kollakaks ja puude otsast alla kukkunud. Lainelise rajajoonise järgi võiks öelda, et tegemist on vähemalt Sakala kõrgustiku eelmäestikuga. Ma saan kohe aru, et rattaprillid ununesid maha.
Ööbimine toimub Oiu sadama hirmkallis iglus. Aga vähemalt on see ilus ja veel trööpamata, peene kohvimasina ja Trad.Attack!i (tavarünnak) vinüülplaatidega, kuigi konkse pole ja riided tuleb asetada põrandale. Kohe samas on juulikuus avatud restoran, mis kavatseb olla avatud aasta ringi. Toit on hea ja personal sõbralik. Õhkkonda rikastab mingit sorti suvepäev, kus osa seltskonnast karjub rõdul ühe bl..di teise järel. Personal vihjab, et võime süüa oma verandal, mis on väga hea mõte. Seal on ainult mõned sääsed.
Täna rattasõitu 27,8 km.
9. september, Oiu-Tarvastu
Hommikul tundub, et kiiret pole kuhugi. Joome kohvi peenest masinast ja teeme kaasavõetud putru. Ilm on pilves, aga soe. Jalutame mööda postidele ehitatud laudteed, leiame limnoloogiajaama paadi. Näeme üksiti ära Võrtsjärve.
Ringsõidu alguses põrutame kohe vastu kriitiliselt ohustatud liigi festivali. Tegemist ei ole looduskaitseüritusega. Pärast loeme, et angerjat käis söömas ka president. Meid kaks kontserti ja viieeurone sissepääs siiski ei meelita. Väntame Võrtsjärve külastuskeskuseni, mis on sedapuhku hooaja lõpetanud ja kohvi tuleb omadest varudest ise keeta. See-eest võib siit igale poole minna ja kõik need kohad on kaugel. Nagu ütles hollandlannast matkaja Pärnu-Jaagupi sarnase installatsiooni kohta: „They really want to get the f..k out of here“. Kauba peale on torn ja tornist paistab järv.
Sangla kandis pääseme Viljandi-Tartu maanteelt ja kohe hakkab tee ääres olema igasuguseid huvitavaid asju. Rada läheb järvele lähemale, mis küll ei tähenda, et järve tingimata näha oleks. Näha on veidi muda ja Tamme paljandit. Paljand on Devoni liivakivi, mille sees on kaldapääsukeste ja kaevurherilaste pesad.
Aastal 1950 on Herbert Normann näinud paljandi juurest värvuseküllast mosaiiki valgest, pruunist, punasest, mustjashallist ja lillakast klibust ning raevukalt rahne ründavaid laineid. Järve nimetas ta Virtsjärveks ja mälestusi avaldab Akadeemia. Praegu kulgeb rada harilikus Eesti võsas, milles mõned jändrikud puud, ühel kaenlas pirakas seen.
Trepimäel on piknikulaud. Kasutame juhust supikeetmiseks. Vee järele tuleb kaugele minna. Järv on küll siinsamas, aga veekiht muda peal liiga õhuke, et midagi potti saaks. Männi otsas haamerdab suur-kirjurähn. Tunne, et aega on hästi palju, hakkab vaikselt üle minema.
Trepimäe surfirannas saame juhiseid, et kahe valge maja järel alla järveni keerates on hea telkimiskoht, kus vesi ka ruttu sügavaks läheb. Seal voolab Väike-Emajõgi. Koht on tõesti ilus, aga meil on ambitsioon jõuda telkima Tarvastu poldri vaatetorni juurde, et kompenseerida ennistist priiskamist Oiul. See on üksiti kompromiss selle vahel, kuidas Kalle tahaks matkata ja kuidas mina tahaks matkata. Sealt on homme ka rahulikum rongi peale sõita. Veidi pärast soovitatud telkimiskohta on tee kõrval pilgeni täis hüljatud õunapuu. Võtan kaks õuna hommikuks kaasa.
Järvemuuseumi pole enam mõtet sisse põigata, sest see on juba kinni. Edasi on sport, aga see-eest ei pea minema Rõngu kaudu, kust läheb rattarada nr 18. Üle Rõngu jõe saab ka järvele lähemalt.
Pildistame sillalt Väikest Emajõge, kihutame läbi Pikasilla ja alates Suislepast on juba üsna pime. Niipalju siis päikeseloojangust telkimisplatsil. Heinamaade kohale tõmmatakse lahti udulinikud. Teel kooserdavad jänes, kass ja öine droonilennutaja.
Telkimisplatsil on pime ja märg. Kogu kaste on maha langenud. Vesi on sillast kaugel allpool ja selle kättesaamiseks tuleb kõhuli heita. Selliselt saadu on väga salatine. Teine katse auguliselt slipilt on edukam. Taevasse ilmub suur kogus tähti. Parklasse saabub auto, mis esiti jõurab tükk aega mootorit, sellele järgneb disko. Läheduses askeldav kalamees õnneks peletab noored minema.
Rattal täna 94,2 km.

10. september, Tarvastu-Viljandi
Kaasavõetud magamiskott osutub liiga paksuks ja ronin sellest ruttu välja.
Kell heliseb kell kuus, et teha ettepanek minna päikesetõusu vaatama. Nüüd on ka näha, kus me õieti telgime. Kaldal on vaatetorn sildiga „varisemisohtlik“. Selle ümber tihe roostik. Teisel pool kanalit on kolm piknikulauda ja nende keskel uduste akendega auto. Roostikus tiksub keegi, aga ma ei leia teda üles. Ajuti täidavad õhu tuhanded pääsukesed ja kalda ääres jahib hommikusööki hõbehaigur. Ei saa öelda, et tegemist oleks eriti maalilise päikesetõusukohaga. Päike muidugi tõuseb ja natukeseks on taevas lillakas-roosakas-kollane. Pärast tõusmist viskab päike korraks kiirtekimbud laiali ja läheb siis pilve taha ära.
Ringi uidates satun lõpuks rattaraja nr 18 suunaviidale, mis näitab mööda metsarada Kivilõppe ja Suislepa poole. Jalutan mööda rada kuni kraavidevaheliste heinamaadeni, kus on põõsaid eemaldatud ja neist suured virnad laotud. Näen mälestusmärki 1990. aastal hukkunud nõukogude langevarjurile ja käblikut. Aga. See koht siin pole rajajälje järgi üldse rajal, vaid veidi kõrval. Ühesõnaga suunaviita ei peaks siin olema. See jääb ka ainsaks sildiks, mida nr 18 kohta näeme. Üksiti jääb mõistatuseks, kust see rada siis tegelikult läheb. Sõitsime puhkaeestis.ee lehelt saadud jälje järgi.
Kui oleme pudru peaaegu valmis saanud, tuleb autos maganud kalamees, kes on pärit Harglast, tal on Mustjõe ääres paat, ja räägib meile ära kogu oma eluloo. Puder jahtub. Kui lõpuks minema saame, vaheldub rada asfaldil ja kruusal.
Teeme supipausi Valma sadamas, trotsides murutraktorit, mis selleks puhuks käima pannakse. Siin kannataks täitsa edukalt telkida. Poole supi peal avastame, et rongid lähevad mingitel uutel aegadel ja me vist jõuame eelviimasele. Tuhiseme minema. Algus on hea, aga siis läheb asi järjest rohkem viltu, nagu oligi arvata. Viljandi on eriti viltu ja edumaa rongi ees kahaneb olematuks. Rong hakkab liikuma kohe, kui oleme peale veerenud. Päris napilt. Konksud on kõik veel vabad ja enamus istmeid ka.
Rattal täna 54,5 km, kõik kokku 176,5 km.
Rada ümber Võrtsu on igatahes tore ja kattub osaliselt Tour de Latest rajaga, mis tuleb ka ükspäev ette võtta.
Eelmine
Sõrve mets
Järgmine
Lemmjõgi Ärmalt alates

Lisa kommentaar

Email again: